T, 4.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mõõdutundetu treenimine võib olla eluohtlik

Liis Velsker
, reporter
Mõõdutundetu treenimine võib olla eluohtlik
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Spordiklubi Revalsport spordijuht Ülle Ptšelovodova toonitas, et harrastaja peab treenima mitmekülgselt ja tegema nii kõrgepulsilist vastupidavustreeningut kui ka lihastreeningut.
Spordiklubi Revalsport spordijuht Ülle Ptšelovodova toonitas, et harrastaja peab treenima mitmekülgselt ja tegema nii kõrgepulsilist vastupidavustreeningut kui ka lihastreeningut. Foto: Peeter Langovits

Mõõdu- ja tasakaalutunde kaotanud trennisõltlast võivad spordiarst Agnes Mäe sõnul ohustada haigused või seisundid, mis teatud juhtudel muutuvad eluohtlikuks.

«Vahel on küll nii, et trenni tuleb mõni väga kõhnake ja siis ma jälgin teda silmanurgast. Endal on nii halb tunne, mõtlen, et ei tea, kas ta kukub kokku või mida ta endaga nüüd teeb,» räägib Tartus Eedeni spordiklubis Fitlife ja Tartu Ülikooli akadeemilises spordiklubis zumba ja bailatino rühmatreeninguid juhendav Kaisa Edenberg.

Treeneri sõnul on rühmatreeningutel ette tulnud ka minestamist. «Mõnikord tuleb inimene trenni ja ühel hetkel enam kaasa ei tee. Küsin ta käest, millal ta viimati sõi, ja ta vastab mulle, et hommikul, kell on aga kaheksa õhtul,» meenutab Edenberg imelikke juhtumeid, ja usub, et tühja kõhuga trenni minek tuleb harrastaja soovist kaalus alla võtta.

Edenbergi arvates levib harrastajate seas harjumus kiinduda ühte treenerisse ja käia ainult ühes intensiivses trennis. «Käiakse näiteks viis korda nädalas zumba’s, kus treenitakse tund aega järjest kõrge pulsiga, ja see on organismile väga kahjulik,» nendib Edenberg.

«Mõni harrastussportlane tuleb kella viie ajal õhtul trenni ja lahkub siis, kui klubi kinni pannakse, ehk kell kümme õhtul,» räägib spordiklubi Revalsport spordijuht Ülle Ptšelovodova nähtust. «Osa ütleb, et tunnevadki ennast hästi, jõuavad oma igapäevaelu elada, magavad hästi. Paljud paraku ei tunnista endale, et tegelikult on tekkinud juba ülekoormus, organism on väsinud.»

Range treeningukeeld

Markantne kogemus oli trennifanaatik Piretil (nimi muudetud – toim), kes sai juhendajalt range treeningukeelu. «Ta ütles mulle, et võin ju spordiklubisse tulla, aga administraator mind sisse ei lase,» meenutab ta.

Umbes aasta tagasi võttis Piret endale personaaltreeneri, kes koostas talle spetsiaalse treeningu- ja toitumiskava, aga tahe maksimumi saavutada pani teda ettenähtust rohkem pingutama.

«Treener ütles, et teeksin tund aega trenni ja läheksin siis sauna, aga mõtlesin, et teen ikka natuke rohkem. Olin seal tihti hiliste õhtutundideni,» meenutab naine.

Ent ühel päeval märkas Piret jõusaali jooksulindil, et kuigi jookseb kõigest väest, tema pulss ekraanil ei muutu. Tegelikult tundis ta juba ammu, et midagi on valesti: pea oli segamini, päevadel enam suurt vahet ei teinud. «Ütlesin küll mehele, et valmistan õhtul süüa, kuid ikka tahtsin trenni minna ja läksingi,» meenutab ta.

Nüüd hoiab treener Piretil silma peal, jälgib, et tema kaal rohkem ei langeks ja ta üle nelja korra nädalas trennis ei käiks. «Sel nädalal olen juba kolm korda spordiklubi külastanud ja pühapäeval ootab mind rühmatreening, aga nii väga tahaks täna ka minna.»

Igati tervislikkuse piires kaks-kolm korda nädalas treeniv kujundaja-küljendaja Evelin Somelar on trennist sõltuvuses positiivses mõttes: ta teeb seda hea enesetunde saavutamiseks ja tervise parandamiseks. «Kuna teen istuvat tööd, on minu jaoks hea just bodybalance,» ütleb ta. «Sellest ajast alates, kui käin trennis, on mu «hiirehaigus» ja seljavalud kadunud.»

Ka tema on märganud inimesi, kes pikki päevi trennides veedavad. «Olen näinud mõnda inimest, kes, mulle tundub, on läinud üle piiri, silma vaadates paistab tarvidus olla selline.»

Seetõttu mõtleb Somelar, et treenimislaad on pigem inimese enda valik. «Ilmselt on neil nii palju aega ja võimalust või on neil kindel eesmärk. Mina olen enda olukorraga rahul ja üritan seda säilitada.»

«Kindlasti ei saa treeningusõltuvust pidada ainult negatiivseks nähtuseks, kui inimese väärtushinnangud on paigas – treenijal on sportlik eesmärk, mille poole ta püüdleb, treeningu ärajäämine ei põhjusta süütunnet, treeningutel on kindel koht igapäevaelus, kuid mitte peamine,» rõhutab Tartu Ülikooli kliinikumi spordimeditsiini osakonna vanemarst-õppejõud Agnes Mägi.

Arsti sõnul pole kahtlustki, et regulaarne kehaline aktiivsus vähendab enneaegse haigestumise riski ja on oluline ning vajalik ka mitmesuguste terviseseisundite puhul.

Treeningusõltuvust negatiivses mõttes võib Mäe sõnul vaadelda kui käitumuslikku sõltuvust, kus treenimine on muutunud kinnisideeks, sundmõtteks.

Trennisõltlast võib võrrelda hasartmängusõltlasega, kes kaotab tasakaalutunde – treening on tähtsam kui igapäevatöö, perekond, sõbrad. Treenimine on prioriteet, kõik muu igapäevaelus on teisejärguline, selgitab arst. Treeningu ärajäämine mingil põhjusel tekitab sõltlastel süütunnet, närvilisust ja ärevust.

«Inimesel võib esineda seisundeid või haigusi, mis kulgevad varjatult ega pruugi treenimisel pikka aega kaebusi tekitada. Seda näiteks teatud südamehaiguste puhul,» teadvustab Mägi – ületreening võib varjatud haigust süvendada.

Oled riskigrupis, kui...

•    kannatad süümepiinade all ja tunned end halvasti, kui treening jääb vahele;

•    hakkad toidust teatud asju välja jätma, näiteks süsivesikuid, maiustusi ja rasva;

•    valid sotsiaalsete ürituste asemel treeningu ning tervislikuma söömise kodus;

•    oled treeninud tugevalt, kuid tulemused ei lähe mitte paremaks, vaid halvemaks ning jätkad endiselt treenimist;

•    teised leiavad, et treenid liiga palju, kuid sinu arvates on nad vaid kadedad sinu «tervisliku eluviisi» peale.

Allikas: kaaluabi.ee

Märksõnad
Tagasi üles