Pärast 150 000 jooksja ja jalutaja jälgimist enam kui kümne aasta jooksul tegid teadlased kindlaks, et 36-72 minutit jalutamist või 15-30 minutit jooksmist päevas annab optimaalse kaitse ajuvähi eest.
Jalutamine ja jooksmine võib vähendada ajuvähi riski poole võrra
19. mai 2014, 11:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paul Williams Ernesto Orlando Lawrence Berkley rahvuslikust laborist on pühendunud suurele epidemioloogilisele projektile, mis hõlmab endas 111 266 jooksja ja 42 136 jalutaja andmeid. Näiteks on Williams näidanud, et jooksmine võib vähendada liigesevenituste ja -rebendite tekkeriski – vähemalt, kui tegemist ei ole ülekaalulise inimesega –, ning et jooksjad võtavad kaalus juurde, kui hakkavad vähem jooksma.
Mais 2014 avaldas Williams oma värske uurimuse tulemused ajakirjas Medicine & Science in Sports & Exercise. Seekord oli ta võtnud vaatluse alla jooksmise, jalutamise ja ajuvähi vahelise seose. Ajuvähk on suhteliselt harvaesinev haigus ja teadlased teavad siiani üsna vähe võimalikku kaitset pakkuvate elustiilifaktorite kohta.
Williams arvestas uuringus osalejate füüsilist aktiivsust MET-tundides (MET – metaboolne ekvivalent, kus 1MET = 40-aastase ja 70 kg kaaluva mehe hapnikutarbimine rahuolekus). Teadlaste sõnul on inimesel vaja keskmiselt 1,8 MET-tundi füüsilist aktiivsust päevas, mis omakorda võrdub 36 minuti jalutamise või 15 minuti jooksmisega.
Jooksjatel ja jalutajatel, kes tegid vähemalt 1,8 MET-tundi päevas, oli väiksem tõenäosus haigestuda ajuvähki kui teistel. Kõige tugevamalt väljendus seos üle 50-aastaste seas.
Samas selgus, et osalejad, kes jalutasid enam kui 72 minutit või jooksid rohkem kui pool tundi, polnud vähiriski eest paremini kaitstud võrreldes nendega, kes jalutasid 36-72 minutit või jooksid 15-30 minutit.
Ajuvähi levinuim vorm on glioom. Uuringud on näidanud, et IGF-1 stimuleerib glioomirakkude kasvu. Williams usub, et füüsiline koormus aitab lihastel rohkem IGF-1 verest kätte saada, mis jätab vähem IGF-1 vähirakkude kasvuks.