Spordiklubi oma koju

Nii lihtne see ongi! Sandman Grupi meelelahutuse ja IT-tarvikute tootejuht Jan Rist näitab, kuidas teleri ees virtuaalsporti teha. Foto: Toomas Tatar

Ütleme, et häbenete oma keha. Või napib vaba aega, et kodunt välja liigutama minna. Või ei taha te lihtsalt oma raskelt teenitud rahaga spordiklubi nuumata.

Kas see tähendab, et peate nelja seina vahel konutama ja vaikselt muretsema, kuidas kehakaal muudkui kerkib ja argine suutlikkus tasahilju kahaneb? Ei, ei tähenda.

Kui teil leidub kodus vähemalt neli ruutmeetrit möbleerimata põrandapinda, võite avada oma isikliku spordiklubi. Sellise, kus ei pea end painama kahtlusega, et äkki keegi võõras näeb ja mõtleb, et paistan pisut matsakas ja vormitu. Sellise, kus harjutate, millal tahate ja kuidas tahate. Ilma et peaks selle eest kellelegi maksma.

Tõsi, päris alguses tuleb üks väljaminek siiski teha: osta Microsofti, Sony või Nintendo välisseadmete komplekt – Microsofti puhul näiteks Kinect –, mille abil saab suhelda mängukonsooli ehk interaktiivseks meelelahutuseks mõeldud arvutisüsteemiga, mis omakorda kuvab telerile pildi. Et keeruline?

Tegelikult näeb asi välja palju lihtsam. Proovisin järele. Esmalt seisin teleri ette. Sellest kostev hääl, samuti ekraanil olev tekst juhatasid mind õigele kohale, pooleteise meetri kaugusele telerist. Peagi nägin, kuidas ekraanile tekkis minu kujutis – täitsa äratuntav! Siis valisin, mida teha soovin. Otsustasin jala peal jalgpalli kõksida. Ekraanile ilmuski pall. Hakkasin ekraani ees tegema kõksimist imiteerivaid liigutusi, jälgides palli kujutist ekraanil. Kui koordinatsioon hajus või tekkisid muud probleemid, tõttasid telerist kostev hääl ja kiri ekraanil kohe appi mu tegevust korrigeerima. Kahe minuti pärast oli keha soe ning pisut higine. Kiri ekraanil teatas, et olin põletanud kõksimist imiteerides 68 kalorit.

Esialgne investeering seesugusesse virtuaalmängude süsteemi jääb 250–300 euro kanti, aga arvestades, kui palju kasseeriks teilt jõu- või spordisaal igas kuus, teenite vähem kui aastaga kulutuse tasa. Tõsi, mängud maksavad samuti, kümnest 50 euroni, aga neile on tekkinud laialdane järelturg, nii et saab ka märksa odavamalt.

Jan Rist, Sandman Grupi meelelahutuse ja IT-tarvikute tootejuht, proovis hiljuti järele, kuidas virtuaalmängud sportlikult mõjuvad. Ta oli poolteist aastat tagasi saanud jalgpalliväljakul tõsise trauma, venitanud põlvesidemeid, ning otsis võimalust, kuidas sportida nii, et traumeeritud kohta liialt ei koormaks. Ta tegi 30 päeva Nintendo Wii Fiti mängude järgi harjutusi, iga päev pool tundi, ning avastas, et hommikuti on mõnusalt värske ärgata ning võhmagi on juurde tulnud. «Varem, kui pidin paar kiiremat liigutust tegema, näiteks kuhugi jooksuga minema, hakkas süda kohe puperdama,» lausub ta. Pärast virtuaaltreeninguid enam mitte.

Hea on seegi, et virtuaalseid fitness-mänge leidub kümneid, alates neist, mis treenivad enesekaitset ja vabavõitlust, ning lõpetades joogaharjutuste ja tantsumängudega. Nii saate ise valida endale meelepärase ja jõukohase harrastuse. Saate kasvõi ise oma treeningprogrammi kokku panna.

Pole vaja midagi häbeneda.