Isegi, kui lapsevanem on endine tippmängija vői tugev harrastustennisist, peaks ta mängu õpetamise poole usaldama treeneri hooleks. Ka olümpiavõitja Erki Nool vaatas oma poja mängu ning temal oleks ka kindlasti midagi tarka öelda, kuid just sellepärast, et ta on spordifilosoofiaga hästi kursis, ta seda kõva häälega tegema ei hakanud.
Põõsa tagant piiluda pole normaalne
Noorte õpetamine on multidimensionaalne tervik, mis koosneb taustajõududest, treeneritest ja mõistlikest vanematest ning see sünergia peab toimima - mitte nii, et igaüks kisub oma poole ja kõigil on erinev nägemus. Kui laps tuuakse trenni, siis tuleb uskuda treeneri metoodikasse ning olla rõõmus, et lapsele meeldib tennist mängida.
Mis paistis eredalt silma, on see, kui lapsed ei luba oma vanematel käia võistlusi vaatamas. Arvan, et sel juhul on juba varem tehtud vanematepoolseid suuri vigu, et asjad nii kaugele läinud. Vanemad peavad puu otsast, posti tagant vői põõsaste vahelt piiluma oma lapse mängu – see ei ole normaalne.
Igal juhul aktsepteerin 100 protsenti, et lastevanemad käivad tribüünil mänge vaatamas ja tunnevad huvi, kuidas nende võsukestel läheb. Kuid peavad sel juhul oskama ka väljaku ääres mõistlikult käituda, mitte haarama kahe käega peast kinni ja mängu ajal lastele midagi arutut kisama või õpetama ja sellega neile pinget peale panema.
Selles ringkonnas domineerivad ambitsioonikad emad, kes on pealt kullakarvalised, seest siruviirulised, kuid on ka isasid, kes ise on spordist väga kaugel. Võib-olla nad jooksevad kilomeetri 11 minutiga, teevad kaks kätekõverdust ja kümnest löögist kolm saavad reketiga pallile pihta, aga teavad täpselt, mida peaks tennisemängus tegema. Silma hakkas ka see pool, et kui lapsed tulevad pärast mängu platsilt ära, siis esimesena võtavad neil varrukast kinni vanemad ja lärmavad, kuidas oleks pidanud mängima ja mida teisiti tegema. Treener saab võib-olla alles kahe tunni pärast oma arvamuse öelda.