/nginx/o/2014/10/09/3416749t1he011.jpg)
Tartlanna Leili Teeväli läbis eelmisel aastal 26 maratoni ehk rohkem kui ükski teine eestlane. Tänavu nihutab ta piire veelgi kaugemale: 26 maratoni on juba läbitud ja mõned on veel ees! Aasta lõpus 68. sünnipäeva tähistav Leili ütleb, et iga aasta algab maratoniplaanide tegemisega ja vananeda või haige olla pole niimoodi lihtsalt aega, kirjutab Anu Bollverk Aja Lehes.
Spordipisik on tel lapsest saati sees?
Hakkasin sporti tegema kuskil 36-aastaselt. Kooliajal olin ka teinud, Nõo keskkoolis suusatasin ja jooksin krossi ja Õisu tehnikumi ajal käisin Viljandis suusatrennis, aga see oli kuni 19-aastaseni. Vahepeal ei teinud 17 aastat mitte midagi, täitsa tavaline tööinimene olin! Rattaga ainult sõitsin, mul oli võidukas. Kui läksin Tartu näidissovhoosi farmijuhatajaks, siis käis töö jooksuga, vasikaid oli vaja ühest koplist teise ajada. Spordimetoodik kutsus krossi jooksma, oma osakonda oli vaja esindada. Oli lühike maa küll, ainult 500 meetrit, aga sain seal esikoha. Tundsin, et oh, polegi joosta nii raske, päris hea on, ja läksin kohe nädal aega hiljem 1. mail Viljandi järve jooksule, aasta oli siis 1983. Seal jälle mõtlesin, et oi, kui kerge see 12 kilomeetrit on, ja läksin 9. mail Võidupüha maratoni jooksma. Siis ei kujutanud üldse ettegi, kui pikk maa see maraton on! Jooksime Raadilt Tabiveresse ja tagasi, sain naistest teise koha. Aeg oli 3.50, lihtsalt lambist, nooruse pealt! Praegu ju enamik rahvasportlasi jookseb maratoni üle nelja tunni. Nii et maraton oli mul kohe kolmas jooksuvõistlus. Joosta ei olnudki nii raske, aga pärast oli kohutav lihasevalu! Trepist kõndida ei saanud, lasin mööda käsipuud alla, nagu invaliid olin! Siis mõtlesin, et nüüd just hakkangi jooksma. Hakkasin vaikselt hommikuti enne tööd ja õhtuti trenni tegema. Samal sügisel läksin Vändra maratonile, seal olin ka teine, siis oli aeg 3.45. Nii palju oli vahepeal ikka trenni tehtud, et aeg oli viis minutit parem. Järgmisel aastal oli veel natuke parem ja 1985 jooksin Vändra maratonil oma isikliku rekordi, 3.14.00. Treenerit mul polnud, ega ma polnud ju proff, lihtsalt tavainimene, tööl käiv inimene.
Millal oli esimene välismaraton?
Kui piirid lahti läksid, 1991. aastal käisin veteranide MM-l Soomes Turus. Alustasin seal liiga kiiresti ja pidin vahepeal kümme minutit telgis olema, hakkas nii kõvasti pistma. Aja sain ikka 3.29! Pärast jooksin rohkem Eestis. 1999 jooksin veel Rakvere maratoni ajaga 3.48, aga siis mõtlesin, et ah, tühja, ma ikka juba vana inimene, et ei jookse maratone enam. Et jooksen lühemaid maid. Kokku olin selleks ajaks läbinud 23 maratoni.
2001. aastal oli mul seljaoperatsioon ka. Tegelikult oli mul kogu aeg seljavalu olnud, üks disk oli paigast nihkunud. Mäletan, kuidas käisime Norras veteranide EM-il ja mu selg oli siis väga haige. Läksin laeva peale, tundsin, et selg hakkab valutama. Olin laevas ainult pikali ja siis bussis ka pikali, ööbimiskohas pikali, teisiti ei saanudki olla, selg nii õudselt valutas! Maraton oli viimane ala nagu alati ja paar päeva enne läksime bussireisile. Istusin taga otsas ja hästi kurviline tee oli, buss tegi äkki mingi nõksaku ja mul hakkas seljavalu vaibuma! Proovisin siis, kas sörkida saan. Sain ja läksingi starti! Seal oli kaks 21km ringi, tõusude ja langustega. Jooksin ühe ringi ära, siis tundsin, et selg hakkab ikka valutama ja jätsin maratoni pooleli. Võib-olla oleks läbi ka sörkinud, aga ega ma tol ajal tahtnud aega mingi neja tunni ringi saada, ma tahtsin ikka paremat!
Umbes kümme päeva enne operatsiooni komberdasin veel Viljandi järve jooksu ka läbi. Tahtsin korra kirja saada, sest seda võistlust pean oluliseks – ümber Viljandi järve olen jooksnud 32 korda, mitte ükski aasta pole vahele jäänud. Ega aeg polnudki nii hull, 1.12, aga oma mõttes nagu komberdasin läbi. Siis oli operatsioon ja kaks kuud hiljem läksin Austraaliasse veteranide MM-ile staadionil 10 000 meetrit jooksma. Aeg oli 49 minutit, endale tundus see siis hirmus halb.
Selja pärast ei muretsenud?
Ei, mul olid ainult omad eemärgid, ma haigustest ei mõtle kunagi! Unustatud asi! Pärast seda hakkasin uuesti kergelt trenni tegema, aga no ma olin siis ju juba 55-aastane ja tulemused enam nii head ei olnud.
Aga siis tuli aasta 2010, Tallinna maraton ja siis algas uus jooksubuum. Nii et läksin pärast 11-aastast vahet uuesti maratonile, aeg oli 4.52. Aastal 2012 jooksin ka veel alla viie tunni. Nüüd on mul põhimõte ainult maraton läbida, kontrollaja sisse saada ja et tunnen ennast hästi. Tegelikult on nüüd mul jälle hull eesmärk – lihtsalt palju maratone läbida! Alates 2010. aastast siiani olen läbinud 61 maratoni, elu jooksul kokku 84. Üle-eelmisel aastal, kui Meelis Atonen jooksis 20 maratoni, siis ahhetati ja kui mul sai eelmisel aastal 26, siis ahhetati veel rohkem, aga tuleb välja, et on võimalik veel rohkem joosta: tänavu on mul juba 26 täis ja kaheksa maratoni on veel ees! Ma ei taha kellelegi midagi näidata, ma tahan lihtsalt proovida, kui palju ma suudan! Kilomeetreid olen alates 1983. aastast maha jooksnud üle 75 000, seda koos trennidega.
Miks just maraton?
Kes sellega tegelevad, ütlevad, et põhjus on see hea tunne. Pärast maratoni tunned, et oled midagi saavutanud, et oled enda jaoks midagi suurt korda saatnud. Sa tunned ennast niivõrd hästi! Muidugi on lihasevalu, see on teine asi. Aga see väsimus on niivõrd hea väsimus ja kui saad pärast seda veel sauna minna ja ennast ära lõdvestada, siis oled nagu 25-aastane! Kes pole seda läbi elanud, ei saa sellest aru. Kõik on nii õnnelikud, kohe pärast finišit on käed püsti – ma sain hakkama! Võit iseenda üle on nii hea ja suur tunne!
Kui palju välismaratonidel käies on aega turisti mängida?
Ikka on! Tavaliselt võtan kohapealt reisibüroost mõne reisi, vaatamisväärsused näeb ikka ära. Enamik kordi olen käinud Jooksupartneri grupiga, aga näiteks Kanaaridel, Maltal ja Küprosel käisin mullu talvel ise. Nüüd käisime Roomas, Colosseumi juures oli start, eelmisel päeval jalutasime Vatikanis. Roomas oli tohutu rahvas kahel pool, kõik plaksutasid.
Eelmisel aastal käisime Brasiilias, Porto Alegres veteranide MM-l, seal jooksin maratoni, 32 kraadi ja päike lagipähe, aga aja sain ikka kirja. Enne jooksin staadionil 10 000 km ka, siis kallas nagu oavarrest terve jooksu aja, niisuguse vihmaga pole elus jooksnud! Kümme päeva olime seal, käisime Rio de Janeiros ka, vaatasime jumalakuju ja võtsime linnareisi. Brasiilia oli küll hästi meeldejääv.
Kust pensionäril raha tuleb, et niimoodi mööda maailma jooksmas käia?
No ma olen oma elu sättinud niiviisi. Kümme aastat tagasi tegin firma, OÜ Teevi Kaup, üks väike pood on Tartus, riideid müün. Paar inimest on tööl, ise käin Poolast kaupa toomas. Eks elu ole viletsamaks ka läinud, vanasti oli mul hulga poode, kuhu ma kaupa viisin, aga nüüd on enamik väikeseid erapoode kinni pandud.
Milline on eredaim maratonimälestus?
Vanasti ei joostud kuumaga maratoni, aga tänavu oli Mispo maastikumaraton juuli lõpus 34-kraadise kuumaga! No need olid seal tõesti jooksuhullud! 34 kraadi ja päike lagipähe! Parmud hammustasid nii valusasti, joogitopsis olid herilased sees, ajasin neid peoga välja. Iga tiiru ajal valasin vett pähe. Jooksin enda kõige viletsama aja, peaaegu kuue tunni ligi. Kõik jooksid tavalisest tund aega kauem!
Sellist mõtet polnud, et jätaks pooleli?
Ei! Seda pole mitte iialgi enam! See on ära unustatud! Mitte iialgi! Kui sa oled eesmärgi võtnud ja lähed selle mõttega, et sa lõpetad, siis ei tähenda, et tekib mingi ... Milleks pooleli jätta?
Noorena olen katkestanud küll, mõne korra oma lolluse pärast. Näiteks 1986. aasta Vändra maratonil alustasin liiga kiiresti, 17 km peal olin ajaga 1.10 naistest esimene, aga pulss läks nii kiireks, et ... ja siis katkestasin. Eesmärk oli saada aeg 3.10, aga ma ei suutnud seda. Tahtsin oma võimetest üle hüpata.
Milline maraton on jätnud kõige vägevama mulje?
Eelmisel aastal käisin Jooksupartneri grupiga Prantsusmaal Nizza maratonil, jooksime Vahemere äärt pidi. Aga oli nii tugev vastutuul, kohati isegi 30–35 m/sek, et mõned vahepeal lihtsalt seisid. Niisugused tuulepuhangud, et sammugi ei saanud edasi astuda! Ja minule sobis too maraton nii hästi: jõuline, vastutuulega, hästi palju hapnikku. Eespool peaaegu kõik kõndisid ja mina oma rahuliku tempoga, umbes 7km/h, jooksin neist rahulikult mööda. Sain seal eelmise aasta ühe enda parima aja, 5.10! Ma olin väga rahul, et niisuguse tohutu vastutuulega sain noortest ja paljudest mööda. See Nizza maraton jääb küll eluks ajaks meelde!
Üks kohutav käik tuleb ka meelde, see oli umbes kolm aastat tagasi. Läksime 2. aprillil mu 9-kohalise bussiga Jyväskylässe veteranide võistlustele ja öösel tuli tohutu lumi maha. Nii libe oli, suured rekkad olid kraavis, ei saanud mäest üles, lõpuks suunati liiklus kuskile külavaheteedele. Siis tuli mul küll pisar silma, et miks ma pidin selle ette võtma, mina roolis, rahvas peal, mitte kellelgi teisel juhilube polnud! Too reis jääb ka eluks ajaks meelde. Jooksin staadionil krossi ja viimasel päeval poolmaratoni, teised istusid kõik juba autos, ootasid ja kui ma lõpetasin, siis panime kohe sadama poole teele. Tol korral hakkas mul joostes isegi külm – 10 kraadi oli külma, mul oli ainult üks särk, isegi salli polnud kaelas. Ja pärast anti külma vett juua!
Haigeks ei jäänud?
Ei! Külmetushaigusi pole mul elu sees olnud! Peale selle seljahäda pole mul üldse midagi viga olnud. Haigused on mu ära unustanud!
Pole ju aegagi haige olla! No kus sa saad haige olla, kui kogu aeg tahad kuskile minna! Kõik need 30 aastat, mis ma olen jooksnud, on alati kevadel jälle mõte, et kuhu tänavu jooksma minna. Niimoodi see elu läheb ja üldse ei saa aru, et vanemaks jääks! Ainuke asi, et tulemused lähevad kehvemaks, muidu üldse ei saa aru, no tõesti kohe! Kogu aeg on plaanis kuskile minna, mul pole aega vanaks jääda!