Ülekaal – hea või halb?

Ülekaaluline mees. Foto: SCANPIX

Kuigi arstid rõhuvad kaalu kontrollimise olulisusele, ei tähenda ülekaal alati üheselt kardiovaskulaarhaiguse suuremat riski.

Ida-Tallinna Keskhaigla Sisekliiniku XII konverentsil toimunud arutelul oli kardioloogide fookuses kehakaal, kirjutab meditsiiniportaal Med24.

«Kehakaalu saab klassifitseerida üle-, ala ja normkaaluks, kuid kasutama peaks sellist sõna nagu rasvumine. Patsiendile ei ole põhjust pehmelt rääkida ning seetõttu on rasvumine õige sõna, mitte ülekaal ega liigsed ülekilod,» oli kardioloog dr Tiina Uuetoa resoluutne.

KMI eesmärk kardiovaskulaarhaiguse puhul on täiskasvanutel alla 25, aga on ka uuringuid, mille järgi KMI peaks olema alla 22. Tähtis pole mitte ainult KMI number, vaid oluline on ka rasvumise tüüp - tsentraalse, õunatüüpi rasvumise korral, on risk ülikõrge. «Kahjuks on 20 aastaga tõusnud tsentraalse rasvumisega inimeste hulk,» tõdes dr Uuetoa.

Rasvumine tähendab südame struktuurseid muutusi, mis esinevad juba «värskelt» rasvunud patsiendil. Rasvumine on seotud põletikufaktorite aktiveerumisega, mis omakorda seostub südamelihaste kahjustusega. Seega on ülekaalul fataalne tähendus. 21. sajandi ameeriklastele ütleb perearst otse ja ilustamata: «Kui oled ülekaaluline, elad vähem!»

Uuetoa tuletas meelde, et rasvumine on südame isheemiatõve, hüpertensiooni, infarkti, II tüübi diabeedi, düslipideemia ning metaboolse sündroomi riskifaktor.

Kehakaalust rääkides tuleb arvestada ka sellega, et suur osa on geneetilisel ettemääratusel. See ei peaks aga masendust tekitama, sest dieedi kõrval on ülioluline ka regulaarne füüsiline koormus.

Kas alati halb?

Kardioloog dr Anu Hedman oponeeris dr Uuetoale ning tõi esile, et umbes 25 aastat tagasi hakati rääkima rasvumise paradoksist – kas ülekaal on alati halb?

On olemas uuringud, mis toovad välja, et väike ülekaal on hea: «Südame isheemiatõvega haigetel tehtud uuring (veerand miljoni patsiendiga) näitas, et haigete rühmas, kus KMI oli 25-30, oli võrreldes normaalkaalus patsientidega kõige madalam risk üldsuremusele ning oluliselt suurem riski vähenemine kardiovaskulaarhaigustesse suremisel,» rääkis Hedman.

Sama tulemus selgus ka INVESTuuringus hüpertooniahaigetega – KMIga 30-35 oli suremus ja risk tüsistusteks väikseim. Ühtlasi oli neil gruppidel kõige parem ravi. Sama näitasid tulemused südamepuudulikkusega haigetel: KMI vahemikus 27-31 näitas paremaid tulemusi.

«Ameerika südamepuudulikkuse registri, mis hõlmab rohkem kui 100 000 patsienti, andmetel leiti paradoks - kui KMI tõuseb viie ühiku võrra, siis suremus langeb kümme protsenti. Selliseid imelikke kõveraid on nähtud ka teiste seisundite puhul – perifeersete arterite haigus, insuldijärgse suremuse, osteoporoosi, veenitromboosiga seotud suremuse näitajates,» rääkis Hedman.

«Erinevad uuringud näitavad seda, et ülekaalu paradoks kaitseb pigem vanemat patsienti, nooremat ja  keskealist ülekaalulist patsienti nii hästi ei kaitse,» tõdes dr Hedman.

Lisaks tõi ta näite, et hiljuti tehtud Taani uuring, kus kahes võrdlusrühmas olid normkaaluga ja ülekaaluga naised, leidis, et üle- või alakaalul pole vahet: peamine on see, et inimene oleks metaboolselt terve. «Näiteks ülekaal, kuid hästi treenitud, on parem, kui see, et oled sale ja treenimata.»