Rasvunu ärgu kirugu vaid geene

Reedik Mägi sõnul näitab Eesti Geenivaramu andmete analüüs, et kõige väiksem suremus on kerges ülekaalus inimeste hulgas. Foto: Margus Ansu

Eesti teadlase osalusel äsja teadusajakirjas Nature avaldatud artiklid selgitavad inimese rasvumise põhjuseid – ülekaalu mõjutavaid geene on palju, ent igaühe mõju eraldi on tühine. Samas sõltub otseselt geenidest, kuhu rasv koguneb.

-Eesti Geenivaramu vanemteadur Reedik Mägi, osalesite rahvusvahelises teadlaste konsortsiumis, kes uuris rasvumise geneetilisi põhjuseid. Äsja ilmus teadusajakirjas Nature selle kohta kaks artiklit, neist ühe puhul kuulute juhtivautorite hulka ja olete ka teise artikli kaasautor. Millest kirjutasite?

Üks artikkel räägib kehamassiindeksist ning teine kõneleb talje ja puusa ümbermõõdu suhtest. See näitab, kuidas rasv paikneb – kas lai on puus või kõht. Meeste puhul pole ses osas nii suurt vahet, sest nemad lähevad tavaliselt keskelt paksuks. Naistel on siin aga erinevused, mõnel koguneb rasv pigem puusadele, teisele aga kõhtu. Seepärast räägitaksegi pirni- ja õunakujulistest kehakujudest.

Artikkel kõneles ligi sajast leitud uuest geneetilisest variandist, mis on rasvumise taga. Varem oli teada umbes 30 sellist geeni. Kõigi nende mõju on eraldi väike, aga summaarselt mõjutavad need ülekaalulisust.

Niisiis pole geenide mõju rasvumisele kokkuvõttes väike, need määravad kehamassiindeksi varieeruvusest umbes poole. Ülejäänud poole määrab keskkond – söömisharjumused, füüsiline koormus ja muu säärane.