Õendusjuht: arsti- ja õebrigaadil kiirabis erilist vahet ei ole

Põhja-Eesti regionaalhaigla anestesioloogiakliiniku õendusjuht Katre Zirel Foto: PERH

Kaks aastat tagasi toimus Eestis kiirabireform, mille peamiseks eesmärgiks tagada kiirabiteenuse kiire kättesaadavus ja kvaliteet ning muuta kiirabi struktuur ja korraldus vastavaks muutunud oludele. Anestesioloogiakliiniku õendusjuht Katre Zirel kirjutab Põhja-Eesti regionaalhaigla veebis, et suurim muudatus puudutas personali väljaõpet.

Kiirabireformiga laienes Põhja-Eesti regionaalhaigla kiirabikeskuse teeninduspiirkond ning struktuuri lisandusid uued brigaadid. Võib öelda, et suurim ja raskeim muudatus puudutas töötajate väljaõpet, kuna kiirabiteenust hakkasid suuremas osas osutama arstibrigaadide asemel õebrigaadid. Õebrigaadi koosseisus on kaks õde ja kiirabitehnik, üks õde on brigaadi vastutav juht ja üldjuhul on tal erakorralise meditsiini õe kvalifikatsioon.

Kiirabi rahastatakse täielikult riigieelarvest. Sel aastal on selleks ette  nähtud üle 36 miljoni euro. Sellest summast rahastatakse ka töötajate pidevat täiendkoolitust. On ette nähtud, et kiirabis töötav arst ja õde peavad aastas läbima 60 tundi ja kiirabitehnik 40 tundi koolitust. Koolituskeskused asuvad Regionaalhaigla, Tallinna ja Tartu Kiirabi juures. Töötajate koolitused hõlmavad nii teoreetilist kui ka praktilist õpet, korraldatakse koostööõppusi erinevate tervishoiuasutuste vahel, samuti politsei ja päästeteenistusega eriolukordade lahendamiseks.

Teooria praktikasse

Regionaalhaigla kiirabikeskus korraldab oma töötajatele regulaarselt traumapäevi ehk simulatsiooniõppusi. Traumapäevade korraldamise põhieesmärgiks on võimalikult realistlikes ja harva esinevates olukordades (nagu nt suurõnnetus, lapse elustamine jne) abi andmise harjutamine ja treenimine.

Traumapäevale eelnevad teoreetilised ja praktilised koolitused - taaselustamise ja traumakoolitused, triaaži ja katastroofikoolitused jne. Elu on näidanud, et teoreetilised koolitused praktilise elemendita ei tõsta teenuse kvaliteeti, kuna stressisituatsioonides harjutamata tegevused ununevad.

Õppustel läbitud ja omandatud realistlike situatsioonülesannete tulemusel on kiirabitöötaja enim valmis abistama kriitilises seisundis patsienti ning patsient saab parimat abi. Praktika näitab, et noortele kiirabitöötajatele selline õppeviis vägagi meeldib.

Regulaarsed treeningud toovad välja, et suurt erinevust arstibrigaadi või õebrigaadi tegutsemise vahel ei ole, kriitilistes situatsioonides on oluline algoritmidele tuginev kiire  ja ladus tegutsemine. Parem kui töötaja «eksib»  mängus ja mõistab milline on õige käitumistehnika ning hiljem neid vigu ei korda. Seega võib kindlalt väita, et traumapäevadest võidavad kõik.