Noorte meeste põdurus nõuab riiklikku sekkumist

Vähem kui pooled noored Eesti mehed on rivikõlbulikud.

FOTO: Jaanus Lensment

Väikese riigina kasutame enda kaitseks reservväge, mis on läbilõige ühiskonnast ja mida kimbutavad samad mured, mis ühiskonda. Seega tõsiasi, et põhiseadusega riiki kaitsma pandud meeste tervis on viimastel aastatel halvenenud, peaks andma mõtlemisainet nii õpetajatele, ametnikele kui meie rahvaesindajatele riigikogus  – mida teha selleks, et tõsta nii kutsealuste tervist kui kodanike elukvaliteeti tervikuna, rääkis  Tallinna Ülikooli riigiteaduste doktorant Gustav Kutsar Metsaülikoolis peetud ettekandes.

Vastavalt Kaitseressursside Ameti andmetele oli eelmisel aastal Eestis kaitseväekohuslastena arvel ligi 270 000 isikut, kellest üle 40 000 olid kutsealused ja 220 000 reservistid ehk enamasti 18- kuni 60-aastased mehed. Kui mullu oli meil 15- kuni 64aastseid mehi umbes 427 000, siis võiks arvata, et veidi üle poole meie meesteväest on piisavalt terved, et riiki kaitsta. Täpselt ja kindlalt me nii siiski öelda ei saa, kuna nende tervist kontrolliti viimati kas ajateenistuses või kordusõppustel. 

Haigete noorte meeste tõusev trend

Tänu ajateenistusele peavad kõik noormehed alates 17.eluaastast läbima arstliku kontrolli. Kaitseressursside Ameti andmete põhjal koostatud tabelist on näha, et kui 2009 aastal vastas kaitseväe arstliku komisjoni kutsututest tervisenõuetele kuni 42% noormehi, siis aastaks 2013 oli see osakaal langenud 34%-le. Ning kui jaotada noormehed tervisenõuete järgi kategooriatesse, siis näeme, 2013. aastal ei vastanud nõuetele üldse 30% kutsealuste tervis ning 36% kutsealustest tuvastati tervisehädad, mis lükkasid nende teenistusse asumise edasi.

Ka 2014 arvud näitavad sarnast tendentsi. Arstlikud komisjonid langetasid kokku üle 12 000 otsuse. Tulemus - tervisenõuetele vastas kolmandik kutsealustest, ajutiselt ei vastanud 40% ja üldse ei vastanud nõuetele 26% kontrollitud isikutest.

Need arvud ei tohi olla murettekitavad ainult kaitseressursside ameti ametnikele, vaid kõigile. Sest tervikuna on see käsitletav olukorrana, kus riik saab riigikaitseks mehi täpselt sellistena nagu nad koolipingist või perekondadest ellu astuvad.

Tervis vajab riiklikku turgutamist

Vaadates aina tumenevat pilti, jääb üle vaid küsida: kas riigil tõesti ei ole võimalust olukorda muuta? Seda, et probleem eksisteerib, keegi ju ei eitagi - valitsuse kodulehelt leiame raamdokumendi  «Rahvastiku tervise arengukava 2009-2020», mille tervisliku eluviisi peatükis tuuakse välja valdkonna peamiste probleemide hulgas ka see, et enamikul koolinoortel jääb normaalset füüsilist arengut tagav kehaline koormus saamata.

Kuigi arengukavas on välja toodud probleemsed valdkonnad, siis rakendusplaane vaadates nähtub, et tegevustes on rõhk fokuseeritud hoopiski sellele, kuidas midagi ära hoida. Olgu selleks siis haiguste levik nakkustena või mürgitusjuhtumite sage esinemine laste hulgas. Jah, see on vajalik, kuid positiivseid algatusi, mis tervist edendaks, silmab vaid üksikuid ja pigem lühiajaliste mõjutustena. Näiteks eelmisel aastal tuldi välja väärt algatusega, mis nägi ette füüsilise testi integreerimist gümnaasiumi viimase klassi programmi, sest kui varem hakkas ülekaalulisus levima 40ndatesse aastatesse jõudes, siis nüüd on see probleemiks juba koolis.

Algatus on igati väärt, aga kui analüüsida poiste ja tüdrukute osakaalu erinevates haridus-astmetes, siis avaneb teistsugune pilt. Kui põhikooli viimases klassis on veel poisid ülekaalus, siis igas järgmises haridusastmes tütarlaste osakaal järjest suureneb. Näiteks 2013 a. õppis põhikooli ülemisel astmel 18 528 noormeest ja 17 155 neidu (suhe 1373 võrra poisslaste kasuks). Kuid gümnaasiumiastme arvud (9802 noormeest ja 12 707 neidu) näitavad juba vastupidist suhet – vahe on kerkinud 2905 võrra tütarlaste kasuks.

Järeldus siinkohal võiks olla see, et tervislike liikumisharjumuste juurutamine, mis noormehi rohkemal määral puudutaks, peaks keskenduma põhikoolile. Kui lugeda riiklikust õppekavast tundide jaotust, siis kehalist kasvatust antakse esimestes astmetes kaheksa tundi nädalas, kuid põhikooli viimasel astmel (7.-9.-kl) juba vähem - kuus tundi.

Seega kui õppekavast nähtub, et kehalist kasvatust jääb ülemistes astmetes vähemaks, peaks koolilaste liikumist suurendama muul viisil? Vahetund toob küll õpilase klassiruumist välja, aga kui ta jääb koridoris liikumatult nutitelefoni sõrmitsema, siis liikumisvaegus suureneb veelgi.

Kõik saavad midagi teha

Selge on see, et ilma riikliku sekkumiseta niimoodi edasi minna ei saa. Kuid samas ei tohi unustada - noorte tervislike eluviiside kujundamises osalevad nii kodu, kool kui kohalik omavalitsus ning väiksemates kogukondades on võimalik teha kokkuleppeid, mille kasu esmapilgul ei märka. Kui aastaid tagasi külastasin ühte Soome valla põhikooli, hämmastas mind selle suur parkla. Sealne koolijuht märkis: oleme vanematega teinud kokkuleppe, et nad ei tooks lapsi autodega kooli, vaid parkla on ehitatud jalgratastele. Kui aastaid hiljem mõõdeti soome koolilaste tervisenäitajaid, siis selle paikkonna koolilastel olid need Soome keskmistest kordades paremad. Nimetatud valla koolijuht oli ka volikogu liige ning sealses vallas kehtis inimese füüsilist aktiivsust toetav planeeringu põhimõte: elu- ja ettevõtlus-tsoonide planeerimisel tuleb sättida nende vahele rohealad nõnda, et igas hoovis võiks suusad alla panna ning väravast välja minnes pääseks inimesed hõlpsasti rohelise tsoonini, kuhu on rajatud tervise- ja suusarajad.

Ehk aitaks taolised lahendused suurendada meie rahva üldist füüsilist aktiivsust, mis viis aastat tagasi tehtud Tervise Arengu Instituudi tervisekäitumise uuringu kohaselt on samavõrd väike kui rivikõlbulike kutsealuste arv – nimelt on liikumisharrastusega tegelevate inimeste osakaal 16- kuni 64-aastaste elanike seas ainult 36%. Siinkohal kindlasti tekib ka küsimus – palju on neid tööandjaid, kes oma töötajate sportimisharjumusi toetaksid? Ilmselt on, kuid enamlevinud trendist me rääkida ei saa.

Kuigi antud artikli kirjutamise ajendiks oli mure riigikaitse pärast, siis lõpetuseks peab rõhutama - ainult riik ei vaja mehi riigi kaitseks – tervet ja aktiivset meest tahab nii perekond, ettevõte kui ka paljud kodanikualgatuste ühingud (vabatahtlikud päästekomandod jms).

Seega on tegemist riiklikult olulise teemaga ning on selge, et diskussioon lahenduste leidmiseks pole enam mitte tervitatav, vaid juba hädavajalik.