Ärge treenige end koomasse!

Tark mees valvel: Ain-Alar Juhanson jälgib, et hoolealused basseinis üle ei pingutaks. Foto: Margus Ansu

Arvate, et mida kõvemini harjutate, seda kiiremini eesmärgini jõuate? Pigem vaadake, et te hauda ei jõua.

Ain-Alar Juhanson, Eesti parimaid triatleete, alustas koolipoisina Paides innuga suusatreeninguid. Aga ei läinud kaua, kui tuli hoogu maha võtta. Külmetushaigus puges ligi.

Ja külmetus tekkis ilmselt seetõttu, et immuunsüsteem oli nõrgenenud. Immuunsüsteem oli tõenäoliselt nõrgenenud seetõttu, et ta oli treeninud koos endast vanemate poistega. Endast vanematega pundis harjutamine tähendas aga, et ta oli harjutanud ülemäära kõvasti.

Nii ei jäänudki muud üle, kui teha treeninguisse kaheks nädalaks paus. Muidu oleks ta end läbi kärsatanud.

See, mis juhtus noorpõlves Juhansoniga, on väärt õppetund igale spordisõbrale: liiga tugevasti treenides ei saa enamasti tugevaks, vaid tulemuseks on pigem ületreening. Siis annabki tervis järele, tekivad unetus ja isutus ning tagatipuks südamehäired.

Kui teha kas või väike ring Eesti suusaradadel, siis näeb, et ületreeningu oht kummitab paljusid harrastajaid.

Talv on alles saabunud, aga sõidutempo on paljudel juba kosmiline. Arusaadav, et kui harjutada töö ja pere kõrvalt õhtustel nappidel tundidel, kannustab soov võimalikult kiiresti võimalikult suur treeningtöö ära teha.

Aga sedasi, alalõpmata gaasipedaal põhjas harjutades, ei jää piisavalt aega koormuse seedimiseks. Ent kui eelmisest koormusest väsinud organismile anda uut koormust, ei maksa imestada, et tulemused üldsegi enam paraneda ei taha. Hullem veel: tulemused võivad hakata allamäge veerema.

Ain-Alar Juhanson juhendab ligi poolesajaliikmelist harrastajate rühma, kus pühendunumad treenivad nädalas viis-kuus korda, kokku 10–15 tundi. Andkem neile au – see on väga suur koormus. Aga ükski tema hoolealustest pole üle-treeningut tunda saanud. Sest nende tegemised on ju asjatundja kontrolli all.

Aga enamik inimesi harjutab omapäi. See tähendab, et nad peavad hoolega enesetunnet kuulama, kui ei taha end auti treenida. Tavaliselt on esimeseks ületreeningu tunnuseks raskused õhtul magama jäämisega. Oled väsinud küll, aga und ei tule.

Teiseks kaasnevad ületreeninguga enamasti toitumishäired. Lõpetad trenni, misjärel peaks ju sööma, aga isu pole. Kolmandaks saab ületreeningut ära tunda hommikuse kiirenenud südamelöögisageduse järgi. Ka ebamugavus rinnus või ebaharilik südamerütm annavad märku, et kõik ei pruugi olla parimas korras.

Igatahes kui seesugused sümptomid ilmnevad, tuleb treeninguisse jalamaid paus teha, õpetab Juhanson. Ei, sellest ei piisa, kui lihtsalt koormusi pisut vähendate. Juhanson soovitab vähemalt kolmeks-neljaks päevaks, ehk koguni nädalaks aja maha võtta. «Muidu laote väsimuse peale uue väsimuse – ja sealt see ülekoormus tulebki,» lausub ta.

Kõige mõistlikum on ületreeningu tunnuste ilmnedes seada Juhansoni sõnul aga sammud spordiarsti juurde, kes teeb EKG, vereproovi või koormustesti abil täpselt kindlaks, kui hullus seisus olete. Ja nende näitajate põhjal saab ka koostada plaani, kuidas kriitilisest seisust välja tulla, nii et kogu senine ettevalmistus vastu taevast ei lendaks.

Pekist priiks!

Kahe nädala pärast, teise jõulupüha ehk 26. detsembri hommikul, mil enamikul on kõht jõulusöömaajast punnis, saab tipptriatleedi Ain-Alar Juhansoni seltsis edukalt naasta endisse, paremasse vormi.

Selleks tuleb koguneda kella üheksaks Otepääl Tehvandi suusastaadioni kõrval Karupesa hotelli ette, kust algab retk mööda väikseid külateid Elva kaudu Tartusse.

Samasuguse retke jõulurasva põletamiseks korraldas Juhanson mullu. Siis asus Otepäält teele 30 inimest, kellest kümme jõudis Tartusse. Osa lõpetas Elvas. Kokku kulus Tartuni 50 km läbimiseks kuus tundi.

Juhanson lubab, et seekord läheb peagrupp teele plaaniga läbida vaheldumisi viis minutit sörkides ja kõndides. Söögi-joogi peab igaüks ise kaasa võtma, aga selle saab panna auto peale, mis moonakoti puhkepunktidesse toimetab. Loomulikult on «Pekist priiks!» üritus tasuta.