/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
/nginx/o/2023/01/03/15059933t1h4859.jpg)
Järjest enam inimesi eelistab treenida nii, et süda peksab kurgus ja veri ninast väljas. Mis saladuslik vägi kisub meid karme ja ülikarme trennistiile harrastama? Arter proovis Bootcampi ja avastas, et kõige tõhusam karastus on see hoopis julgusemusklile.
Raskete harjutuste kadalipp, mida suurel kiirusel läbida tuleb, ei sarnane kuskilt otsast tavalise treeninguga, mida spordiklubides tehakse. Pingutus on pöörane. Risk reaalne. «Hei, see ei peagi mugav olema, hirmu ületamine ongi asja mõte!» kostab treeneri reibas hääl. «Isegi kui kukud, viga sa ei saa! Haiget saad, aga see pole midagi. Keha õpib oma kogemusest, et järgmine kord tuleb kõrgemale hüpata.»
Mis toimub? Tavaline trenn nimega Bootcamp. Pulss on nii kõrgel, et ajataju kaob, unustad vett juua, hea, kui hingamisrütmi kuidagi taastatud saab.
Bootcampi nimi viitab militaarsele algupärale ja just sealt on trennistiil ka välja kasvanud. Tavapärases tähenduses märkis saapalaager noorsõduri algusaega, mis sarnanes rebaste retsimisega. Noor pidi lakkamatult jooksma, iga vale liigutuse eest tegema sadu kätekõverdusi, hüppeid ja muid kurnavaid harjutusi. Väeosaelu karmim pool tehti kibekähku tuttavaks. Aga mine võta nüüd kinni, kas tegu oli lihtsalt vanemate võimurite kiusu või hoopiski ülitõhusa treeningprogrammiga, mille käigus uustulnuk muutus turbokiirusel tugevaks ja vastupidavaks nii kehalt kui ka vaimult. Niisugune positiivne kõrvalmõju on saapalaagriga alati kaasas käinud.
Kõik meie ümber on malbe, igav ja ohutu. Aga inimene pole selliseks eluks loodud! Meil on ka ürgne tung ennast proovile panna.
Militaarne ja halastamatu treening
Bootcampi treener Ott Mänd on samuti militaarse taustaga, töötanud aastaid Scoutspataljonis spordiinstruktorina ja teinud eri käsivõitlus-, personaal-, rühma- ja ringtreeninguid kaitseväelastele ja tsiviilametnikele. My Fitnessi Mustamäe ja Rocca al Mare klubis tegutsev mees näeb välja nagu ehe viikingi vägilane – pikka kasvu, jõuline ja silmanähtavalt võitlusvalmis hoiakuga. Vaielda temaga ei tahaks. Konkreetse ütlemise, aga särtsaka huumoriga vend, kes võtab treenitavatest viimast nii, et silm ka ei pilgu. «Trenni ei tulda nalja tegema, eks see suhtumine ole mul eelmisest töökohast kaasa tulnud,» ütleb ta. «Minu kohus on tagant pressida, et inimene teeks täpselt nii palju, kui ta jaksab. Ja siis veel natuke rohkem! Kõige magusam koht ongi see viimane pingutus, kus sa totaalselt ületad ennast. Mu missioon on aidata inimesel saada tugevaimaks versiooniks iseendast.»
Tegevväelasi treenima harjunud mees otsustas, et teravaid trennielamusi tuleb pakkuda ka tsiviilelus. «Läksin riski peale välja. Rahulikke trenne on palju, väljakutseid vähe. Ma tean, et paljud pelgavad rasket treeningut, samas on palju neidki, kes just otsivad võimalust ennast piitsutada ja tunnevad rahulolu sellest, et kasvatavad korraga nii jõudu kui ka vaimujõudu.»
Sõjaväelastega treenides kasutati abivahenditena kõike sõdurile käepärast, näiteks liivakotte ja laskemoonakaste. «Kõige ägedam ja seiklusrikkam on Bootcamp siis, kui teha seda väljas, lähemal ajal võtame selle plaani. Bootcampi võib teha nii rühmatreeningu, personaaltreeningu kui ka rühma-personaaltreeninguna.» Avarus ja vabadus sobib trennistiili põhimõtetega tõesti nagu rusikas silmaauku. «Tegijad saavad lisaks koormusele ka korralikult mudaseks ja omandavad oskusi, mis kriisiolukorras kasuks tulevad.»
Vastumürk pehmokultuurile
Kas tänapäeva mugava eluga harjunud üldse tahavad mustaks saada? Meie kultuuriruumis pole millegipärast tavaks näha inimeseks olemise laia spektrit. Ei piisa vaid mõistuse treenimisest ja peentest maneeridest, vaja on ka füüsilist vastupidavust ja raskustega toimetulemise võimet. «Elu on hästi pehmeks muutunud,» nendib Bootcampi treener. «Kõik meie ümber on malbe, igav ja ohutu. Aga inimene pole selliseks eluks loodud! Meil on ka ürgne tung ennast proovile panna. Instinktid on tuhandeid aastaid vanad, laisk mugavus vaid paari inimpõlve nähtus. Aga olgem realistid, sellise malbe suhtumisega oleks inimesed ju ammu välja surnud.»
Ott Mänd ei pea õigeks rumalaid riske võtta, leiab aga samas, et väljakutsetest ei tasu ennast ilma jätta: «Me oleme ju kõik loomad ja Bootcamp on üsna ohutu võimalus oma metsikuma poolega kontakti saada.»
Päris igaühele Bootcamp ei sobi. Terviseprobleemidest tuleb treenerit tingimata teavitada, et intensiivse koormuse ja hasardi kombinatsioon kahju ei teeks. Kui adrenaliin on laes, siis valu ei tunne, ning see võib õige ohtlikuks kujuneda. «Aga kui suudad omal jalal kohale tulla, siis suudad ka kaasa teha!» on treener optimistlikult halastamatu. «Oma võimete piires muidugi, küll leiame paraja väljakutse, mis pingutama innustab.»
Õnnestumiseks tuleb tingimata tähelepanu pöörata soojendusele ja taastavatele venitustele. Kui venituste ajal viilid, siis järgmisel päeval tõenäoliselt trepist üles ei lähe ning lihasvalu on kindel kaaslane. Aga pärast korralikku venitamist ja normaalse hingamisrütmi taastumist on tunne lausa super – raskest pingutusest saad vägeva energialaksu ja kõrgendatud meeleolu, mis saadab sind veel mitu päeva.
Turbotige rasvapõletaja
Ülekaalu treener takistuseks ei pea ja kogemus näitab, et raske treeningu käigu sulab see kui kevadine lumi. «Bootcamp põletab tohutult rasva, ühe tunni jooksul võib kalorikulu olla ülisuur ning märgatavalt kiireneb ka ainevahetus.» Ohoo, mõtleb nüüd nii mõnigi kehakummardaja, kellele kevad on kuidagi ootamatult kaela sadanud. Olid ju plaanid end suveks vormi ajada, aga no mis sa teed, juba on lootusetult hilja… Ott tunnistab, et Bootcamp on tõhus kehakujundaja, kuid treening ilma söömiskombeid muutmata imet ei tee. «Eeldus on alati, et ka toitumine oleks tasakaalus ja tervislik, sel juhul saab Bootcampi harrastaja sitke, vastupidava ja saleda vormi küll. Tulemuste saavutamise kiirus on loogilises tasakaalus treeningu intensiivsusega – rasketes harjutustes töötavad korraga mitmed liigesed, kaasatud on palju lihasgruppe ja see kulutab oluliselt rohkem energiat kui ühe lihasrühma treenimine,» selgitab treener.
Teoorias kõlab see kõik ilusasti ja heasse vormi jõudmine näib sama lihtne nagu redeliga taevasse ronida. Trennis pole aga romantika raasugi. Kükid, hüpped, kätekõverdused vahelduvad kiires tempos ja mõni harjutus on nii raske, et selle kas või üks kord tegemine tundub korraliku eneseületusena. Aga sa teed seda lugematu arv kordi. Jõud on ammu otsas ja tahtejõud ka juba lonkab mõlemast jalast, aga sekundid venivad ikka veel…
Treener ei halasta hetkegi, vaid annab paari reipa ja rõõmsa, aga vastuvaidlemist mittesalliva lühilausega korralduse jõuvarud kokku kraapida. «No mis jutt, et väsinud, kakskümmend sekundit veel, anna minna! Hoogu juurde! Kõrgemale! Kiiremini! Hop-hop-hop, kümme sekundit, viimane pingutus!» Rassid ja imestad, milline sitke jurakas on su isiklik keha on, kohe austus tekib tema vastu.
«Bootcamp ei muutu iialgi kergeks, pulss taob kuklasse kogu aeg!» ütleb Ott Mänd naerdes. «Alati saab rohkem pingutada, kasutada suuremaid raskusi või kiirust. Kuid igaüks saab teha nii tugevalt, kui jaksab. Alati pakun harjutustele ka lihtsamaid alternatiive.»
Treening on retsilt raske, seda kindlasti. Aga kui kodanik esimest korda saali sattub, lihased alles lõdvad nagu keedumakaronid, saab temagi kuidagi omadega õhtule. Selge see, et suure koormuse ja kiirusega tehtav jõuharjutus ei ole mõnus, kehale tähendab see korralikku väljakutset. Kas seda tüüpi treening on kannatuste rada või rõõm eneseületusest, paneb igaüks oma peas ise paika.
Jõu ja julguse proov
Bootcampi treening on väljakutse, mis paneb proovile jõu, vastupidavuse, osavuse, tasakaalu, koordinatsiooni ja kiiruse, aga päris nii lihtsalt siiski ei pääse! Vaja on ka julgust, millel tavatreeningud enamasti rahus tukkuda lubavad. «See on sisemine jõud, mis paneb sind ületama takistusi, mida sa muidu ei teeks. Oma sisemise sitkuse musklit tuleb samuti treenida ja ilma väljakutseid vastu võtmata see tugevamaks ei muutu,» räägib Ott.
Harjutuste tegemise ajal pole ainsatki sanatooriumi stiilis puhkehetke. Enamasti on kaasatud hulk suuri lihasrühmi, see viib pulsi ruttu üles ning nõuab tugevat pingutust. Harjutusi tehakse nii oma keharaskust, lisaraskusi kui ka jõusaali abivahendeid kasutades, nii et vaheldust jätkub. Tund toimub ringtreeningu põhimõttel – intensiivsete 40sekundiliste pingutuste vahele jääb 15–20 sekundit, et uue harjutuse kallale asuda; puhata saab lühidalt alles siis, kui terve ring on tehtud. Järjest töötavad eri lihasrühmad.
«Otsus «Ma ei anna alla!» vajab jõudu ja seda jõudu kasvatab vaid kogemus. Hea on treenida end takistustega silmitsi seistes tugevaks jääma, sest elus tuleb neid ette nii või teisiti.» Ott Mänd ei varja, et teeb ise regulaarselt karmi trenni just selleks, et olla vaimselt tasakaalukas ja tugev, olemas oma lähedastele siis, kui teda vajatakse. «Keha vajab takistusi, et areneda. Keegi meist ei pääse raskustest, aga kui vaim on karastunud, tuled nendega paremini toime. Oled õppinud oma sisemisi jõuvarusid üles leidma ja kasutama.» Mehel on palju värvikaid näiteid, kuidas mugavustsoonis pikutanud kodanikud esimesel hetkel verest välja löövad, samal ajal kui karmis trennis osalenud rahulikult olukorrale lahendust otsivad. «Kui oled trennis harjunud märksa suuremate raskustega toime tulema, saad tavaelu probleemidega hakkama suurema kobisemiseta! Inimesel on alati kaks valikut: võidelda või põgeneda. Minu meelest on tänapäeva Euroopa suur probleem see, et oleme kõik harjutatud põgenema. Aga keegi peab ju seda põgenemist ka katma! Vajame rohkem tugeva tahtega inimesi, kel on piisavalt sisemist jõudu, et endale kindlaks jääda.» Ott Männi treeningfilosoofia ambitsioonikas moto «Ole iseenda kangelane» kõlab selles valguses igati elulähedaselt ja mõistlikult.