Kuidas numbrid meid toitumise juures eksitada võivad?

Spirulinat punase lihaga võrrelda ei tasuks. Foto: Panther Media/Scanpix

Kuna toitumise valdkonnas peab end eksperdiks pea igaüks, siis levivad sotsiaalmeedias sageli nõuande, kus omavahel võrreldakse võrreldamatut.

Sotsiaalmeedias jagatakse nõuandeid:  mida, kuidas ja kui palju süüa ning mida toitumise juures jälgida. Nii palju, nagu on inimesi, on ka eriarvamusi, ainuõiget toitumismustrit, mis kõigile sobiks, tegelikult ju ei eksisteeri. Selles infokülluses levib ka palju eksitavat infot, mis pahatihti on faktide valesti mõistetud järeldused.

Hiljaaegu jäi mulle silma tabel alljärgnevast võrdlusest.

 

Create your own infographics

Siinkohal meeldib mulle inimestele meelde tuletada, et nii saepuru kui ka vesi ei anna üldse energiat ning kui neid toidule lisada, siis väärtused 100 grammi toidu kohta vähenevad.

Allikas: USDA National Nutrient Database: Release 28,  Agricultural Research Service, U.S. Department of Agriculture

On tõenduspõhiseid andmeid, et sada grammi spirulina pulbrit sisaldab rohkem valku, rauda ja kaltsiumit ning poole vähem rasva, kuid selle alusel midagi järeldada, on veidi ennatlik. Tegu pole ju absoluutselt võrreldavate toitudega.

Esiteks, on tarbitavate toidukoguste erinevused umbes kümnekordsed. Punast liha tarbitakse ühe toidukorraga umbes 150–200 grammi. Teelusikatäis spirulinat kaalub umbes seitse grammi ja üle paari lusikatäie vaevalt keegi seda korraga tarbib. Teiseks, rääkides mineraalainete saamisest, ei loe ainult see, kui palju toidud neid sisaldavad, vaid ka see, kui hästi inimorganism suudab neid omastada. Näiteks loomne raud imendub organismis paremini kui taimne.

Viimasel ajal olen palju kuulnud ka punase liha tarbimisega seotud terviseriskidest, mis tulenevad liigsetest tarbitavatest kogustest, mitte aga lihasöömisest endast. Meeles tuleks pidada, et ükski toit pole asendamatu ning organismi seisukohast on kõige mõttekam süüa mitmekesiselt. Ja miks mitte menüüsse kaasata nii spirulina kui ka veiseliha.

Üsna levinud on  toidust saadava energiahulga (kilokalorite) ja makrotoitainete (rasvade, valkude ja süsivesikute) väga täpne lugemine. See võib tekitada olukorra, et inimesed hakkavad tegema toitumisotsuseid selle alusel, millisel pakendil on väiksemad numbrid, mitte aga selle alusel, mida toit sisaldab. Siinkohal meeldib mulle inimestele meelde tuletada, et nii saepuru kui ka vesi ei anna üldse energiat ning kui neid toidule lisada, siis väärtused 100 grammi toidu kohta vähenevad. Näiteks võib madalama lihasisaldusega sink osutuda energia- ja rasvasisalduse poolest nii-öelda paremaks valikuks.

Loomulikult, eelistatum on tarbida madalama suhkru-, soola- ja rasvasisaldusega tooteid, kuid seejuures ei tohi unustada, millise toiduga on tegu. Näiteks, kui toidule on lisatud seemneid, pähkleid või kliisid, siis on loogiline, et selle rasvasisaldus on teistest samalaadsetest toodetest veidi kõrgem, seejuures on kõrgem ka mineraalainete sisaldus. Samas, paljudesse vähendatud süsivesikute ja rasvasisaldusega toodetesse on lisatud tekstuuri ja maitse parendamiseks igasuguseid aineid – paksendajaid, emulgaatoreid, maitseparendajaid, mis tasakaalustatud toitumise juures mingit erilist lisandväärtust ei anna.

Toitu tuleb õppida nautima, mis eeldab loobumist nii kompulsiivsest kugistamisharjumusest kui ka obsessiivsest toidule mõtlemisest.