/nginx/o/2011/05/04/571546t1h0922.jpg)
Tarbija24 avaldab vastuse tervise arengu instituudi toitumisportaalis toitumine.ee esitatud küsimusele, kas toite või toiduained võib jagada kergesti ja raskesti seeditavaks ning mis muudab toidu raskesti seeditavaks?
Küsimus: millised on kergesti ja raskesti seeditavad toidud?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas raskesti seeditava toidu söömisel on ka piiranguid, et näiteks seda ei tohiks süüa väga sageli, palju vett kõrvale juua vms?
Vastas tervise arengu instituudi toitumisekspert ja Tallinna tehnikaülikooli toiduainete instituudi dotsent Tagli Pitsi:
Tavaliselt mõistetakse raskesti seeditava toidu all seda, et organism peab selle lagundamiseks tegema rohkem tööd ja/või et selle toidu seedimiseks kuluv aeg on pikk. See sõltub toidu koostisosadest ning nende omavahelistest proportsioonidest. Mida kontsentreeritum on toit, seda raskemini seeditavam ta on.
Kui toidus on rohkelt kiudaineid, siis need imavad vett ja muudavad toiduosised seedeensüümidele kergemini kättesaadavateks. Kui kiudaine on valkudega seotud (nt herned), siis sellistel juhtudel ei saa seedeensüümid kiudainetega seotud valke kergesti lõhustada.
Raskesti seeditavad toidud on tihti suure rasva- ja/või valgusisaldusega. Raskesti seeditavateks toiduaineteks loetakse näiteks seeni, kaunvilju, aga ka liha. Samas on see üsna individuaalne, ka mõned kapsaliigid võivad osa inimeste jaoks olla raskesti seeditavad.
Toidusoovitustes lähtutakse ennekõike toidu toitainelisest koostisest ja vastavate toitude vajalikkusest/mittevajalikkusest organismile. Seened on üsna väheväärtuslikud, mistõttu neid ei peaks sööma väga sageli. Samas liha on oluliseks raua ja loomsete valkude allikaks ning kaunviljadest saame taimseid valke. Liha (soovitatavalt keedetud, hautatud kujul) tuleks süüa paaril korral nädalas, kaunvilju võib süüa harvemini.
Vett toidu kõrvale juua ei soovitata üldse. Seda peamiselt sel põhjusel, et siis me närime toitu vähem ning lahjendame seedenõresid. Seedeprotsessid aga saavad alguse juba suus ning seetõttu on väga oluline, et toit suus korralikult läbi mälutakse.