Lapse kehv uni võib peita vihjeid tõsisematest tervisehädadest

Paula Rõuk
, Terviseportaali reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laste uneprobleeme ei tasu ignoreerida, sest see võib halvendada ka päevaste tegevustega hakkamasaamist.
Laste uneprobleeme ei tasu ignoreerida, sest see võib halvendada ka päevaste tegevustega hakkamasaamist. Foto: Panther Media / Scanpix

Kuigi tavaliselt on laste uneprobleemid mööduvad ja abi saab kindla unerežiimi järgimisest, siis mõnikord süvenevad need seoses elumuutustega ja võivad samas viidata ka tõsisematele tervisehäiretele, nagu epilepsia, uneapnoe või narkolepsia.

Unega seotud probleeme ja kaebusi, uinumisraskustest ja rahutust unest kuni tõsise uneaegse hingamishäireni, esineb kuni veerandil väikelastest, rääkis Hea Une Keskuse lastearst ja -neuroloog Kadi Veri.

Lasteaeda minek, eriti esimest korda, on kahtlemata suur muutus ööpäevases une- ja ärkveloleku režiimis. Unevajadus sõltub lapse vanusest: väikelapsed vanuses 1–3 aastat võiksid magada ööpäevas kokku 11–13 tundi, sealhulgas päevane uinak 2–3 tundi, eelkoolieas piisab 9–11 unetunnist.

Lapsevanemal oleks mõistlik eelnevalt lastekollektiivi päevakavaga tutvuda ja võtta rahulikult vähemalt üks kuu, et magamamineku- ja ärkamisaegu paika sättida, jälgides lapse unevajadust ja päevast enesetunnet, soovitas dr Veri.

Sageli lükatakse adenoidilõikust põhjendamatult edasi, vahepeal jõuab aga tekkida juba tõsine hambumushäire, mille korrigeerimine on hiljem aeganõudev ja kulukas.

Kõik lapsed päevaund ei vaja

«Eelkooliiga, 4–6 eluaasta on tundlik periood, mil enamik lastest sooviks päevasest uinakust pigem loobuda. Selles vanuses on individuaalsed erinevused unevajaduse osas suhteliselt suured ja ainult umbes neljandik lastest tõesti vajab 2–3 tunnist päevaund,» rääkis lastearst.

Kas unetunde on piisavalt, näitabki eelkõige see, kui lihtne on last hommikul voodist välja saada – kas ta on ärgates rõõmus ja tegus või peab lapsevanem riidesse panema tukkuva ja pahura mudilase. Olulise info öise une kvaliteedi kohta annab ka lapse päevane enesetunne – kas ta jõuab mängida ja joosta, keskenduda koolieelsele õppetegevusele, või on viril ja tujukas.

Lapsed võivad maskeerida päevast väsimust ka hoopis hüperaktiivsusega. «Lasteaiaõpetajad näevad püsimatust, vastuvaidlemist, impulsiivsust, nutuvalmidust, agressiivsust ja muid käitumishäireid, tekivad konfliktid eakaaslastega,» ütles ta.

Kui eelpool mainitule lisaks on rasked ka keskendumist ja tähelepanu nõudvad tegevused, tuleks kindlasti lapse une-ja ärkvelolekurežiim üle vaadata ning pöörduda spetsialisti poole, et hinnata une kvaliteeti ja võimalike unehäirete esinemist.

«Terviseseisundit mõjutavad unehäired lapseeas on aladiagnoositud. Ka siis, kui perearst ei leia väikese patsiendi pea- või kõhuvalule meditsiinilist põhjust, tasub alati uurida, kui palju ja kuidas laps magab,» rääkis lastearst. Ka isutuse, söömisprobleemide või hoopis ülekaalulisuse taga võib olla unehäiretest tingitud päevane väsimus.

Uneprobleemid jäävad perearsti juures varju

Perearst Iris Koort rääkis, et perearst puutub lapse uneprobleemidega sageli kokku ning need muutuvad lapse kasvades. Teismeeas on sageli probleem energiajookide ja sotsiaalmeedia ületarbimisest põhjustatud unehäired, ütles ta. «Väikelapseeas esineb tihti ninaneelumandli suurenemisest  tingitud ninahingamise häiret, mis jääb sageli tähelepanuta, kui selle kohta eraldi küsida ei märka,» rääkis Koort.

Mõlema arsti sõnul jõuab enamik lapsi kõrva-nina-kurgu-arsti vastuvõtule ja operatsioonilauale sagedaste mandli- ja kõrvapõletike tõttu.

«Väikesed norskajad võiksid sagedamini jõuda ka unemeditsiini-alase väljaõppega tohtri juurde, sest ainult röntgenpildi alusel ei saa hinnata, kuidas mõjutab suurenenud ninaneelumandel hingamisteede läbitavust une ajal, kui lihastoonus langeb,» pakkus välja neuroloog Kadi Veri.

Vali norskamine koos hingamispausidega on iseloomulik uneapnoele, mille ajal hingamistee vajub osaliselt või täielikult kokku. Kui öö jooksul on selliseid hingamispause korduvalt, on hapnikupuuduse tõttu uni katkendlik, laps sipleb, higistab ja hingab valdavalt suu kaudu, kirjeldas dr Veri.

Uni on seotud hambumusega

Dr Koorti arvates on probleem veelgi laiem ning ninahingamise takistus põhjustab lisaks unekvaliteedi häirumisele ka hambumushäiret. Tema sõnul on viimasel ajal sellele seosele hakatud enam tähelepanu pöörama ning koostöö perearstide, ortodontide ja kõrva-nina-kurguarstide vahel on sel puhul väga tähtis.

«Sageli lükatakse adenoidilõikust põhjendamatult edasi, vahepeal jõuab aga tekkida juba tõsine hambumushäire, mille korrigeerimine on hiljem aeganõudev ja kulukas,» rääkis perearst. Ta lisas, et väikelastel on probleeme ka hammaste krigistamise, uneskõndimise, öine voodimärgmise ehk enureesiga.

Kui öine enurees jääb püsima pärast lapse viieaastaseks saamist, siis soovitas unearst lisaks kuseteede uuringutele, ka uneuuringut ehk polüsomnograafiat koos aju elektrilise aktiivsuse hindamisega. Selline uuring võimaldab välistada enureesi põhjusena nii obstruktiivse ehk sulgusliku uneapnoe kui öised epileptilised hood.

Polüsomnograafia uuringul salvestatakse lapse ööund vähemalt kaheksa tunni jooksul. Erinevate anduritega registreeritakse ajutegevust, hingamisrütmi ja selle häireid, lihasaktiivsust ja liigutushäireid, südametööd ja vere hapnikusisaldust. Lisainfot une ajal toimuvast annab video- ja helisalvestus.

«See uuring aitab diagnoosida nii kahjutuid ja enamasti isemööduvaid unehäireid, nagu parasomniad (näiteks unes kõndimine, unepaanika) ja une-aegsed liigutushäired, kui ka tõsisemate tagajärgedega uneapnoed,» lisas dr Veri.

Loe siit ka lastearsti unesoovitusi väikelastega peredele.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles