Rohkem higistamist tähendab paremat trenni: müüt või tegelikkus?

Foto: Panthermedia / Ron Sumners/Scanpix

Higi hulk sõltub peamiselt inimese füüsisest ja võib olla inimeseti erinev, ent trennis tekkinud higist olulisemgi on jälgida, et päevas tarbitaks piisaval hulgal vedelikke.

Enamik inimesi teab, et me higistame keha maha jahutamiseks – seepärast tulebki higistamist enim ette intensiivses trennis, palava ilmaga või ärevas olukorras, kirjutab Runtastic spordiblogi.

Enda vedelikuga varustamine on äärmiselt oluline selleks, et keha suudaks üldse higistada ja end jahutada. Kui teed trenni ja kannatad samal ajal vedelikupuuduse all, ei tunne sa end ilmselt kõige paremini, kuid ka organismil on raske end jahutada ja kehatemperatuuri reguleerida. Ka pärast trenni tuleb kaotatud vedelikekogus uuega kompenseerida, muidu tekib kehal sama probleem.

Kehas on kaht tüüpi higinäärmeid: apokriinsed ja ekriinsed. Ekriinsed näärmed ongi vastutavad keha jahutamise eest ajal, mil kehatemperatuur tõuseb. Neid leidub igal pool nahapinna lähedal ning keha jahutamiseks näärmed avanevad, mis võimaldab higil kehapinnal aurustuda ja tekitada sellega jahutavat efekti.

Apokriinsed higinäärmed on aga kaenla all ning kubemepiirkonnas, kus on palju karvanääpse. Ka need higinäärmed võivad aktiveeruda temperatuuri tõusuga, ent sagedamini pigem stressi- või ärevusseisundis ning hormonaalsete kõikumiste ajal. Sealne higi on natuke piimjas ning kuna puutub kohe kokku kehapinnal pesitsevate bakteritega, pole ka selle lõhn kuigi meeldiv.

Higi hulk sõltub suuresti inimese soost, kaalust, vanusest, füüsilisest aktiivsusest, ümbritsevast kliimast ja mõneti isegi geneetikast. Näiteks ülekaaluline inimene higistab enamasti kergemini ja rohkem, sest mistahes aktiivseks tegevuseks läheb tal vaja rohkem energiat. Hea füüsisega inimene, kes teeb sageli trenni, võib aga samuti hakata aktiivse tegevuse käigus kiirelt higistama, sest keha on juba aktiivsusest teadlik ning oskab hakata kohe jahutust pakkuma. Inimene, kes nii treenitud pole, võib seepärast veidi vähem või aeglasemalt higistada.

Üks levinud soovitus on tarbida igapäevaselt 30 milliliitrit vedelikke oma kehakaalu iga kilo kohta. 60-kilose naise puhul on see arv 1,8 liitrit, 90-kilose mehe puhul aga 2,7 liitrit. Kui teha näiteks tund aega trenni, võiks mõõduka koormuse puhul tarbida lisaks pool liitrit vett, kõrge intensiivsuse korral lausa 1-1,5 liitrit lisavedelikku. Tuleb meeles pidada, et vett võib tarbida ka siis, kui janu justkui polegi. Janu on signaal sellest, et kehas on vedelikupuudus juba tekkinud.

Hea soovitus on ka enne trenni endalt kehakreemid, meik jm maha loputada, sest siis on kehal kergem end higistades jahutada, kuna miski ei ummista nahapoore. Ka võiks trennis kanda hingavat riietust, mis pigem ärgu olgu liiga tihedalt keha ümber, sest seegi võib higistamist häirida.

Kokkuvõttes sõltub higi hulk ikkagi inimese füüsisest ning ei tasu muretsema hakata, kui trenn oli mõõdukalt raske, kuid palju higi ei tekkinud. Hinnata võiks pigem oma enesetunnet ja jälgida, kas muutud regulaarse trenniga tugevamaks.