Liigne toit teeb kehale karuteene

Triin Ärm
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühtki toitu ei tohi liiga palju tarbida.
Ühtki toitu ei tohi liiga palju tarbida. Foto: PantherMedia / Scanpix / Z Jan

Toitumise kohta levib internetis palju vastuolulist informatsiooni, mistõttu on üha keerulisem orienteeruda. Seda eriti juhul, kui mõnikord kipuvad piirid kaduma ja tahaks hoolimata kaalutõusu hirmust kohe kõik hea ja parema põske pista.

«Toitumisele peaks lähenema nagu maja ehitamisele: kõik algab vundamendist. Alles pärast seda tulevad seinad ja katus,» rääkis toitumisnõustaja ja Tervise Arengu Instituudi projektijuht Kristin Salupuu.

Millega liialdatakse?

Suur osa Eesti inimestest sööb tema sõnul liiga vähe köögi- ja puuvilju ning ka seemned ja kvaliteetsed õlid võiksid sagedamini toidulauale kuuluda. Seevastu liha ja maiustustega kiputakse liialdama.

Menüü võiks koosneda võimalikult paljudest eri toiduainetest, kuid tugevalt töödeldud toitu oleks mõistlikum vältida. Tasakaalustatud toitumine aitab nii kaalu langetada kui ka paljusid haigusi ära hoida.

Südamearst professor Margus Viigimaa sõnul on tervisele on kahjulik ka liiga rasvase ja soolase toidu tarbimine, kuid kogu tsivilisatsiooni üks suuremaid probleeme on liigne magusatarbimine. «Kõige ebatervislikumad toiduained on kõige odavamad ja see suhkru meeletu ületarbimine paistab igal sammul silma,» rääkis Viigimaa.

Lisaks kehakaalu tõusule hävitab suhkur Viigimaa sõnul veresooni, pannes nende lupjumisprotsessi tunduvalt suuremate pööretega käima. «Ja kui juba tüsistused tekivad, siis selgub, et tegelikult on suhkruhäired olnud mitukümmend aastat enne, aga nendele ei ole tähelepanu pööratud,» märkis ta.

Viigimaa tõdes, et inimesed on harjunud väga magusa, rasvase ja soolase toiduga ega suuda sageli enam puhtaid maitseid nautida.

«Kui süüa küll mitmekesiselt, aga siiski hiigelsuuri portsjoneid, siis kaal ei lange,» hoiatas toitumisnõustaja Ketlin Jaani. Samas ei ole olemas ühte kindlat kogust, mis sobiks kõigile, vaid see sõltub kehakaalust, soost, vanusest ja inimese tervislikust seisundist.

Tartu Ülikooli professor, meditsiinibiokeemik Mihkel Zilmer on öelnud, et toitumine alguse mõtlemisest ning maailma enda jaoks paika panemisest. Tema sõnul on tänapäeval kõige suurem probleem see, et levib vastuoluline info ja kohati ei julgeta enam midagi süüa. «Minu esimene soovitus on, et lõpetage söömisalane tõmblemine, sest lühiajalise toitumiseelistuse puhul ei muuda te organismis tegelikult midagi,» sõnab Zilmer.

Kontrollimatu ülesöömine

Mõnikord on väär toitumine seotud häirega. Tervise Arengu Instituudi järgi tuleneb kontrollimatust ülesöömisest pealesundiv söömishäire. Kontrollimatut ülesöömist võib esineda nii anoreksia- kui ka buliimiahaigetel, kuid ka kompulsiivse ehk kontrollimatu söömishäirega inimestel. Kui kontrollile allumatut ülesöömist toimub keskmiselt kaks-kolm korda nädalas kolme kuu jooksul ongi tegemist kompulsiivse söömishäirega.

Enamik tõsise kompulsiivse söömishäirega inimesi sööb ebatavaliselt suuri koguseid ja tunneb, et söömine on väljunud kontrolli alt, kuid suure hulga toidu söömine ei tähenda alati, et tegemist on kompulsiivse söömishäirega. Sellega kaasneb ka emotsionaalne häire, tihtipeale on ülesöömine tingitud stressist.

Kompulsiivse söömishäirega inimesi iseloomustab see, et nad peavad tihti dieeti ja kerge ülekaal on neil tekkinud noores eas. Umbes pooled neist on kannatanud lapsepõlves stressi all ning sageli ajab neid sööma viha, kurbus, igavus või masendus. Paljud sellise söömishäirega inimesed tunnevad end ebakindlalt ja väldivad avalikke üritusi.

Eesti kohta puuduvad andmed, kuid USA-s kannatab selle söömishäire all umbes kolm protsenti kõikidest täiskasvanud inimestest. Kompulsiivne söömishäire võib esineda igas vanuses inimestel, kuid seda esineb rohkem täiskasvanutel vanuses 46 kuni 55 aastat, rohkem naistel kui meestel.

Õgimise vallandab sageli viha, mure, üksildus, vahel ka õnnetunne. Liigsöömist seostatakse ka vanemate käitumisega, kes last valu või mure puhul lohutavad maiustustega. Nii võivad nad ka täiseas stressi puhul leida lohutust maiustustest.

Liigsöömist seostatakse ka sooviga olla täiuslik. Kuna liigsöömise puhul õgitakse suures koguses magusat, rasvast ja soolast toitu, võib sellega kaasneda vitamiinide ja mineraalainete defitsiit. Kompulsiivse söömishäirega inimesed on tavaliselt endast väljas oma kompulsiivse söömise pärast ja võivad muutuda rusutuks.

Kompulsiivse söömishäirega inimesed, olenemata sellest, kas nad on ülekaalulised või normaalse kehakaaluga, peaksid pöörduma psühholoogide, psühhiaatrite või toitumisteadlaste poole.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles