Ortopeed Kaspar Rõivassepp: põlveliigese trauma vajab kohe arsti tähelepanu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Volodymyr Melnyk/PantherMedia / Volodymyr Melnyk

Aprill on lisaks südamekuule liikumiskuu ning paraku puutuvad traumadega kokku mitte ainult profisportlased, vaid harrastajadki. Kuidas peaksime sporditrauma puhul käituma, sellest räägib PERHi blogis ortopeed Kaspar Rõivassepp, kelle «nišitöö» on põlveliigese vigastused. 

Mis on levinud põhjused, miks üldse vigastus tekib?

Kui räägime ägedast vigastusest, võib rolli mängida ebaõnnefaktor. Näiteks korvpallis ja jalgpallis ja üldse kontaktspordis võib tekkida trauma sinust sõltumatul põhjusel, kui vastane sõidab sulle n-ö sisse. On ka kroonilised ülekoormuslikud vigastused, kus otseselt traumat ei ole, aga valu areneb lõpuks välja vigastuseks, mis hakkab takistama edasist sportimist.

Mul on ülikooliajast meeles üks geneetikaloeng, kus geneetik ütles, et kõik traumad, kaasa arvatud kontakttraumad, on päriliku eelsoodumusega. Mingil määral on sel tõsi taga, sest paljuski taandub see inimese riskikäitumisele. See, kas ja kui palju inimene riskib, on geenidega kaasa antud. Kes läheb rohkem valust üle, sel on ka rohkem vigastusi.

See tähendab, et kes kannatab rohkem valu, see ka riskib rohkem tervisega?

Jah, valu häirib inimesi erinevalt. Kui räägime kontaktspordialadest, siis on inimesi, kes tunnetavad ära selle viimase piiri, et mitte saada vigastust, ja jätavad võitlusse minemata. Osad aga tormavad igasse võitlusse pea ees, saavad rohkem lööke ning nõnda võib tekkida ka rohkem vigastusi.

Kaspar Rõivassepp.

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Kas puudulik soojendus on oluline sporditrauma tekkepõhjus?

Puudulik soojendus on väike osake, miks mõned vigastused tekivad. Kui jooksutrenni alustada sörkjooksuga, siis see ongi soojenduse eest. Omaette riskigrupp on inimesed, kes tõmbavad spordidressi selga ainult nädalavahetusel ja tormavad kohe palliplatsile. Nemad kipuvad ennast küll ära rebestama.

Millal peab arsti poole pöörduma? Võib juhtuda, et liiges hakkab küll valu tegema ja läheb isegi paiste, aga arsti juurde ei minda, sest mõne päeva pärast on justkui korras.

Kui inimesel on trauma ja jäse paindub selle koha pealt, kust ta varem pole paindunud, on tegemist luumurruga ja sel juhul on mõistlik minna arsti juurde. Arstile peaks minema ka siis, kui väänamise järel tekib kiiresti turse või traumajärgselt ei kannata astuda jala peale. Eriti ohtlik on põlveliigese turse tähelepanuta jätmine, sest põlveliiges läheb paiste siis, kui seal sees on midagi katki läinud. Aja jooksul läheb turse küll tagasi ja valu annab järele, aga kui see jääb arsti poolt diagnoosimata, võib see viia probleemideni tulevikus.

Vigastused tekivad ka ülekoormusest, ilma otsese traumata. Mida peab silmas pidama näiliselt põhjuseta tekkinud valu puhul?

Kui valulikkus kuhugi tekib, olgu see kannakõõlus, põlv või puusaliiges, peab sellele kohe reageerima. Tuleb koormus maha võtta, hoida peal külma, kasutada pealemääritavaid geele. Kui esialgseid sümptomeid ei eira, lähevad need probleemid mõne päevaga üle. Läbi valu edasi treenides muutuvad kõõlusepõletikud krooniliseks ning nende väljaravimine võtab aega kuid ja võib nõuda ka kirurgilist ravi.

Nii et treenimine ja hambad ristis valu kannatamine ei käi kindlasti kokku?

Valu tekib alati põhjusega. Esialgne põhjus on see, et lihastelt on nõutud rohkem, kui nad suudavad vastu pidada. Kui seda piiri muudkui nihutada, siis areneb vigastus selliseks põletikuks, mis pärast vajab juba ravi.

Üks spetsiifiline probleem on seotud põlveliigese eesmise ristatisidemega, mille vigastus on kontaktspordialadel (jalgpall, korvpall) küllaltki sage. Järsemal suunamuutusel või pöördel läheb jalg valesti, põlv väändub, nõks käib läbi ja tekib turse. Kui katki läheb ainult eesmine ristatiside ja muud struktuurid jäävad terveks, ei pruugigi põlv palju valu teha ja inimene võib saada isegi jalale astuda. Peagi hakkab turse vähenema, valulikkus taandub, paari-kolme nädala pärast kannatab isegi kergelt sörkida ning nelja-viie nädala pärast on tunne, et võiks trenni tagasi minna. Probleem on aga selles, et kui side on rebenenud, siis põlvel ei ole piisavalt stabiilsust ja juba esimesel valel pöördel võib põlv uuesti paigast käia ning hullemini kui esimene kord. Ja alati on oht, et rebeneb veel midagi. Minu juurde satub päris palju inimesi, kellel on põlv väljas käinud neli-viis korda. Seal on vigastusi, mida õigeaegse diagnoosimise puhul oleks võinud ära hoida.

Ma rõhutan: kui põlveliigese trauma ja eriti väänamise järgselt peaks põlv paiste minema, siis on väga suur tõenäosus, et liigese sees läks midagi katki. Sellisel juhul ei tasu kahelda, kas minna arsti juurde või mitte. Kindlasti minna!

Tagasi üles