Toitumisnõustaja: peres ülekaalust vabanemiseks on vaja konkreetseid eesmärke

FOTO: Benis Arapovic / PantherMedia / Benis Arapovic

Tihti juhtub olema nii, et kui ülekaalulised on vanemad, saavad selliseks ka lapsed, sest toidulaud on neil ühine. Kui on soov peres harjumusi muuta, tuleb seda teha järk-järgult ning vajadusel spetsialisti kaasates.

Toitumisnõustaja ning Tervise Arengu Instituudi (TAI) projektijuhi Kristin Salupuu kinnitusel on tasakaalustatud toitumine parim investeering, mille saad enda ja oma pere jaoks teha. «Toit pole ainult kõhutäide, kuid vahel jääb mulje, et inimeste eesmärk on tarbida võimalikult väikse eelarvega võimalikult palju energiat. Rohkem peaks mõtlema kvaliteedile,» rääkis ta toitumisnõustajate ühenduse laste toitumise konverentsil.

Kesine toidulaud ning vähene liikumine on viinud selleni, et lisaks täiskasvanutele kimbutab ülekaal juba paljusid lapsigi. Õnneks on lastel vähem ülekaalust tingitud terviseprobleeme, ent kuna need ei teki üleöö, siis ongi põhjus lihtsalt selles, et lapsed on ülekaaluga vähem aastaid elanud.

Kristin Salupuu.

FOTO: Eero Vabamägi

Salupuu tõdes, et juba see aitaks liigset näksimist piirata, kui laps leiaks endale tegevust ning liiguks päevas soovitusliku tund aega väljas. «Laps on kodu peegel. Geneetika küll mõjutab ülekaalulisuse väljakujunemist, aga mõjutavad ka vanemate harjumused, kas ja mida kodus süüa tehakse, kas ostetakse valmistoitu, kas vaba aeg on aktiivne või ollakse palju teleri ees ja näksitakse jne,» kirjeldas ta.

Nii nagu iga pere on erinev, tuleb ka tervisliku toitumise valikud teha vastavalt oma võimalustele. «Näiteks 50 eurot on ühe jaoks väärtuslik summa, teine teenib tunnis mitu korda rohkem. Sama on ka toiduvalikutega, kõik ei saa endale lubada maheköögivilju, vaid peavad oma võimalustest lähtuvalt tegema parima valiku ning keegi ei tohi sellele hinnanguid anda,» rõhutas Salupuu.

Enda ja oma lapse söömisharjumusi on eriti raske muuta siis, kui puudub eneseusk. Niisamuti on inimestel komme tahta tulemust näha kiiresti ja kergesti, toitumise puhul see aga nii ei käi. Salupuu kirjeldas, et harjumuse tsükli käivitab signaal tegevuse tegemiseks. Kui näiteks pärast kooli on lapsel kõht tühi ning ta on harjunud ostma saiakese, siis toimubki tegevus ning söömise järel tekib rahuldustunne. Harjumus on sellega lõpule viidud ning välja kujunenud, muudmoodi sellest lahti ei saa, kui vaid mõne muu söögi ostmisega.

«Kui laps harjumust endale ei teadvusta, siis ei ole see nii lihtne. Harjumusi ei saa muuta autopiloodil olles. Mõnikord aitab vaid see, et pangakaart tuleb vanema kätte jätta, et sõltuvusest lahti saada,» soovitas toitumisnõustaja. Selleks, et harjumuste murdmine oleks kergem, tuleb teha üks asi korraga, et harjumuseks kujuneks hoopis uus tegevus. Ka suure eesmärgi võiks jagada väiksemateks etappideks.

«Eesmärk sellisel kujul, et laps kaotaks kaalu, ei ole eesmärk. Eesmärk ilma tegevuskavata on lihtsalt unistus. Alustuseks tuleks kaardistada, mis harjumused perel on, kui suur on ülekaal, millisteks muudatusteks oleme reaalselt võimelised,» loetles Salupuu.

Ülekaalulise lapse puhul on lihtsam ka see, kui tal on sportlikke sõpru, sest tihti muutume me nende sarnaseks, kellega rohkem läbi käime. Kui sõprade seltskonnas pole tavaks burgerit nosida, siis jääb sellest harjumusest kõrvale ka laps ise. Siiski kipuvad ülekaalulised lapsedki oma toidukoguseid alahindama. Näiteks kui laps läheb sõbra juurde, kelle toas on kommikauss, ei pruugi ta tähelegi panna, et seda tühjendama asub. Kui vanemal on võimalus, tuleks sellisele tähelepanematule söömisele reageerida.

«Ülekaal pole midagi sellist, mis ajaga ise üle läheks. Spetsialistilt abi otsimist ei peaks häbenema, vaid igale inimesele saab leida sobiva toitumisviisi, mis ta õnnelikuks teeb. Nõustaja abiga saab end motiveerida ja järjepidevust säilitada. Keskenduda tuleks elustiili tervikpildile, mitte üksikutele detailidele,» sõnas Salupuu.

Tagasi üles