:format(webp)/nginx/o/2017/06/05/6750401t1h6c8f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/05/23/7859561t1he886.jpg)
Püsivalt vähe magamine võib viia varase surmani, kuid seda võib teha ka pidevalt väga kaua magamine. Nädalavahetusel pikalt põõnamine ja une tasategemine leiti olevat kasulik.
Nädalavahetusel «järele magamine» toob hoopis tervisele kasu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadustöö leidis, et alla 65-aastased inimesed, kes magavad viis või vähem tundi kõigil nädalapäevadel on suurema surmariski all, kui need, kes magavad püsivalt 6–7 tundi. Siiski võib vähese unega öid kompenseerida hiljem kauem magamisega, vahendab The Guardian.
Uurimustöö leidis, et inimesed, kes magasid töönädala sees vähem, kuid tegid selle tasa pikema unega nädalavahetusel, ei olnud suurema riski all haigusesse surra. Seda võrdluses nendega, kes magasid järjepidevalt 6–7 tundi. Uneuuringute ajakirjas avaldatud uuring põhineb 38 000 täiskasvanu andmetel, mis saadi 1997. aastal Rootsis tehtud küsimustikest. Osalejate saatust jälgiti 13 aastat, kasutades riiklikku surmaregistrit.
Uurijad on varasemalt vaadanud seost une kestvuse ja suremuse vahel, kuid keskendutud on töönädala päevadel magatud tundidele. Uuringu autor Torbjörn Åkerstedt Stockholmi ülikoolist ja Karolinska instituudist uskus, et tulemused muutuvad, kui lisada ka nädalavahetuste ja vabade päevade uni.
Alla 65-aastased inimesed, kes magasid viis tundi või vähem seitse päeva nädalas olid 65 protsenti suurema riski all surra, kui need, kes said iga päev 6–7 tundi magada. Suuremat riski ei leitud neil, kes magasid töönädala sees viis või vähem tundi, kuid kel õnnestus nädalavahetusel magada kaheksa või rohkem tundi.
Åkerstedt ütles, et uuringus järeldati, et nädalavahetuse uni on kompenseeriv, kuid uuring ei tõestanud seda otseselt. Siiski leiti, et inimesed, kes magasid igal nädalapäeval kaheksa või rohkem tundi, oli 25 protsenti suurem risk surra, võrreldes nendega, kes magasid 6–7 tundi.
Uuringu tegijate sõnul kadusid seoses unemustrite ja suremuse vahel peale 65. eluaastat. Åkerstedt uskus, et see võis tulla sellest, et vanemad inimesed said endale piisavalt und lubada. Keskmine une kestvus nädalavahetusel ning inimeste osakaal, kes ütlesid, et nad ei tunne ennast ärgates puhanuna, langes vananemisega. Vanematel inimestel oli terve nädala jooksul püsivam unerežiim.
Kuigi uuring ei analüüsinud unemustrite ja suremuse vahel olevat seost, ütles Åkerstedt, et tõenäoliselt on ebapiisaval unel kehale negatiivne mõju, samal ajal võib pidevalt kaua magamine olla märk varjatud terviseprobleemidest.
Uuringu piiranguks oli see, et vastused peegeldasid osalejate unerežiimi vaid tollel ajahetkel. Inimese «kehakella» ekspert Oxfordi ülikoolis, Stuart Peirson, kes uuringus ei osalenud, ütles, et Rootsi uring tõi võrreldes eelnevate uuringutega teemasse uue nüanssi. Selgus, et tervisele ja elueale mõjub halvasti nii liiga vähe kui liiga palju und.
Peirsoni sõnul klapivad uuringu tulemused varasemate teadmistega unest, mille järgi und reguleerib keha sisemine kell, kuid ka homoöstaatilise protsessi poolt ehk mida kauem oled üleval, seda kauem pead pärast magama. Kuigi unevajadus sõltub inimese geneetikast, tuleb unevõlg alati tasuda, sõnas Peirson.