Tõsised seisundid, millest võib märku anda unes naermine

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Beebid võivad unes tihti naerda või naeratada.

FOTO: Anna Omelchenko / PantherMedia / Scanpix

Unes naermine on üsna levinud nähtus, eriti beebide puhul. Enamasti on see ohutu, ent harvadel juhtudel võib anda märku ka neuroloogilisest probleemist.

Esmalt tuleb mõista erinevaid unetsükleid, milleks on kiirete silmaliigutustega uni ehk REM-uni ning selle vastand, NREM-uni, mil magame rahulikult ja sügavalt, kirjutab Healthline. Öö jooksul läbime mõlemat tsüklit mitu korda.

NREM-unel on omakorda kolm etappi:

  • 1. staadium – toimub uinumine, tsükkel on väga lühike. Hingamine aeglustub, lihased lõõgastuvad ning aju rahuneb maha.
  • 2. staadium – kerge uni. Hingamine ja südametöö on aeglustunud, lihased on veelgi enam lõõgastunud. Lakkab silmade liikumine ning ajutegevus aeglustub.
  • 3. staadium – seda on vaja end puhanuna tundmiseks. See staadium kestab öö jooksul kõige pikemalt. Selle ajal on nii lihased, aju kui ka süda kõige rahulikumas, väga lõõgastunud olekus.

Unenägude nägemine, rääkimine ning muud anomaaliad toimuvad aga REM-unes, mil aju ei lülita end välja, vaid töötab väga aktiivselt. REM-uni tekib tavaliselt umbes poolteist tundi pärast uinumist. Kuigi aju on aktiivne, on jäsemed sel ajal justkui halvatud, mille tõttu ei lähegi me enamasti unes kõndima, kuigi parajasti näiteks sellest tegevusest und näeme.

Ka naermine ja rääkimine toimub tavaliselt REM-une ajal. Vahel viidatakse meditsiinis sellele kui parasomniale – unehäirele, mis põhjustab magajal ebaharilikku liikumist ja emotsioone. Vahetevahel unes rääkimine või naermine pole aga midagi imelikku ega ohtlikku. 2013. aasta uuringus leiti, et naermine on lihtsalt REM-une väike ohutu kõrvalnäht. See, et naerdakse sügavas unes olles, on aga märksa haruldasem.

Harvemini võib juhtuda, et sagenema hakanud unes naermine on märk millestki tõsisemast, näiteks REM-une aegsest käitumishäirest. Sel puhul ei teki jäsemetes uneajal ka «halvatust» ning inimene elab oma unenäod füüsiliselt läbi. See võib hõlmata nii naermist, rääkimist, karjumist. Kui inimene ärkab selle ajal üles, siis ta ka mäletab unenägu. Seda unehäiret on seostatud teistegi seisunditega, näiteks Parkinsoni tõve ja dementsusega, mistõttu tuleb seda tõsiselt võtta.

Seni pole aga päris selge, miks beebid unes naeravad. Arvatakse, et nende unetsüklid on küll täiskasvanuga sarnased, kuid unenägusid ei pruugi beebid näha. Pigem võib unes naermine olla beebi refleks, mitte reaktsioon unenäos toimuvale. Samamoodi võib refleksiks pidada ka uneaegset kerget tõmblust või naeratust. Vaid väga harvadel juhtudel võib olla tõenäosus, et unes naermine annab beebil märku millestki tõsisemast. Umbes kümne kuu vanusena võib neil esineda uinumisel või magades 10-20 sekundit kestvat kontrollimatut naeru, mis on tegelikult krambihoog. Kui vanem märkab seda sageli ning samaaegselt esineb veidraid kehaliigutusi, tuleks sellest rääkida lastearstile.

Tagasi üles