Levinumad vigastusohud, mis ähvardavad jooksjaid

Jooksmine on mõnus kardiotreening.

FOTO: Panther Media/Scanpix/ Volodymyr Melnyk

Jooksmine on tõenäoliselt kõige kättesaadavam sportimisviis - spetsiaalset varustust või asukohta see ei vaja ja hea füüsiline mõju on mõõtmatu. Mis on aga tüüpilised probleemid, mis jooksjaid tihti kimbutavad.

Kell on 6 õhtul, oled just lõpetanud pika tööpäeva. Krabad kodus väikese eine ja tunned, et mõistus võib olla veidi väsinud, aga keha jaoks algab tööpäev alles nüüd. Paned selga jooksuriided, lükkad jalga kilomeetreid näinud tossud ja seod paelad nii, et jalanõud tunduksid olevat justkui osa kehast. Alustad paari ringutusega ja järsku on kogu maailm sinu jooksusammude ees valla.

Võib tunduda, et jooksmine on tempokalt ühe jala teise ette seadmine ja muud erilist teada vaja ei olegi. Tegelikult on jooksmine keha jaoks suhteliselt keeruline protsess, mille jooksul peavad kõik keha süsteemid (lihasskeletisüsteem, närvisüsteem, hingamissüsteem, kardiovaskulaarne süsteem jt) omavahel pidevalt koostööd tegema, et inimene saaks jooksusammul edasi liikuda.

Kui võrrelda pikamaajooksjaid sprinteritega, võib ühe suure erinevusena esile tuua nende füüsilise ülesehituse. Sprinterid on tavaliselt võrdlemisi suure lihasmassiga, mis teeb nad lühikestel distantsidel kiiremaks ja võimsamaks, aga pikamaajooksjatega võrreldes kasutavad nad pikematel vahemaadel energiat väga ebaefektiivselt. Teiseks suureks erinevuseks on jooksutehnika. Sprinterite kiire jooks keskendub peamiselt päkal jooksmisele ning kiiruse kõige spetsiifilisem näitaja on see, kui kaua on nende jalad maapinnaga kontaktis. Pikamaajooksjatega võrreldes on see märksa lühem periood. Pikamaajooksjatel võib eristada kolme peamist tehnikat: kannal, täistallal ja päkal jooks. Stiil on tingitud peamiselt iga jooksja biomehaanilisest eripärast ja õpitud tehnikast.

Jooksmise peamised vigastusohud 

Kuna jooksmisel kordame üht liigutust pikka aega, on ka jooksuspordis suurem risk ülekoormuse tõttu vigastusi saada. Teaduslike uuringute järgi on ülekoormusvigastustel kaks peamist põhjust - Iganädalane kilometraaž ja järsult suurenev koormus.

Kui jooksja hakkab ületama 45 km nädalas, tekib suurem ülekoormusvigastuste oht. Nii ei juhtu tingimata iga kord, aga kui inimene soovib jooksuspordiga tegeleda vaid oma tervise hüvanguks või osaleb peatselt spordivõistlusel, siis on soovitatav kilometraaži vähendada allapoole seda piiri.

Jooksu ettevalmistus hõlmab üldiselt lainetavat tsüklit, mis tähendab, et teatava aja jooksul hakatakse lisama koormust, mis ühtlasi tähendab rohkemate kilomeetrite läbimist. Koormuse liiga kiire kasv paneb keha aga stressiolukorda, mis põhjustab vigastusi. Jooksjate sagedasemad ülekoormusvigastuste piirkonnad on puus, põlv, hüppeliiges ja jalalaba, kuna alajäsemed teevad ära lõviosa tööst. 

Jooksja põlv

Jooksja põlv ehk patellafemoraalse valu sündroom tekib põlve esiosal sügava tuikava või terava valuna. Peamiselt tekib valu koormusel (eriti nõlvast alla joostes), põlvitades, sügavalt kükitades või treppidest üles kõndides. Jooksja põlve põhjustab põlve ees asuva patella alumise poole ärritus. Kuna patella kannab reie nelipea kokkutõmmet säärele üle, peab see pidevalt mööda reieluud üles ja alla libisema. See mehaaniline koormus põhjustab aga piirkonnas ärritust ning tagajärjeks on valu ja vähenenud koormustaluvus.

Loe jooksuvigastustest pikemalt ajakirja Sport veebist.

Populaarne

Tagasi üles