See kõnnitempo tagab efektiivse aktiivsuse ja kaloripõletuse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Monkeybusiness Images / Panthermedia / Scanpix

Mitmetes riikides, sealhulgas Eestis, soovitatakse täiskasvanutel iga nädal liikuda keskmisel koormusel vähemalt 150 minutit. Kuidas aga mõista, et liigud piisavalt ning sellise kiirusega, mis aitab kehakaalu kontrolli all hoida?

Keskmise intensiivsusega koormuseks peetakse liikumist, mille käigus südame löögisagedus ja hingamine kiirenevad, kuid inimene saab veel vabalt vestelda, on kirjas Eesti toitumis- ja liikumissoovitustes. Seega peaks selline kõnd olema siiski pisut tempokam. Tegevuse intensiivsust hinnatakse tegelikkuses aga keerukamalt, võttes arvesse seda, kui palju hapnikku tarbime iga keha kilogrammi kohta minutis. Selle numbri välja arvutamine pole tavainimese puhul sugugi lihtne, märkis Massachusettsi Amhersti Ülikooli teadlane Catrine Tudor-Locke.

Tema juhitud teadlasterühm vaatles just hiljuti uurimustöös kõndimise intensiivsuse tehnikaid. Uuringutest ja analüüsidest elgus, et mõõdukalt intensiivseks kõnniks võib pidada keskeltläbi 100 sammu tegemist minutis. «See on hea näpunäide üldiste liikumissoovituste järgmiseks,» sõnas Tudor-Locke. Samas ei pea jälgima, et samme saaks minutis tehtud täpselt sada – mõni inimene läbib hoopis 96, teine aga 103 sammu. Umbkaudu võime aga arvestada saja sammuga minutis ning seda olenemata inimese soost, vanusest ja füüsilisest seisundist, lisasid teadlased.

Järgmisel korral, kui välja jalutama lähed, võid näiteks 15 sekundi jooksul ära mõõta, mitu sammu selle ajaga oma tavalises tempos teed. Mõõtma ei peagi täpselt minuti jagu, vaid 15 sekundi tulemust neljaga korrutades saad juba tõenäolise sammude arvu teada, lisas Tudor-Locke.

«Enamik inimesi jalutab nagunii tavapäraselt suurema kiirusega kui 100 sammu minutis. Selle temponi on üsna lihtne jõuda. Kui tahta aga tempot veelgi tõsta, siis eeluuringud näitavad, et kiirkõnd algab umbes 130 sammust minutis ning sörkimine 140 sammust,» rääkis Tudor-Locke.

Tagasi üles