/nginx/o/2016/09/08/5806187t1he057.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/06/28/7925119t1he542.jpg)
Vahel tuleb ikka ette, et ühel päeval on rõõmus tuju, teisel ei tahaks aga voodistki tõusta. Bipolaarne häire on aga midagi enamat kui väike, vahel aset leidev tujumuutus.
Tervisenõu: millised meeleolumuutused seostuvad bipolaarse häirega?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kliinik.ee-s kirjutab bipolaarsest häirest psühhiaater Anti Liiv:
Bipolaarne meeleoluhäire on psüühikahäire, millele on iseloomulikud lainetena korduvad (vähemalt kaks-kolm korda) rusutud meeleolu ja psüühilise aktiivsuse perioodid. Viimase puhul, olles «laineharjal», on inimene elevil, rõõmus, energiast pakatav ning aktiivne. Sellist leebemal kujul avalduvat meeleolu kõrgenemist nimetatakse hüpomaaniaks, markantsemalt väljendunut aga maaniaks.
Teisel puhul, «lainevao põhjas» olles, langeb meeleolu masenduseni, väheneb sisemine energia ja tegutsemisaktiivsus – isegi sedavõrd, et inimene ei jaksa oma tuba koristada, enda välimuse eest hoolt kanda, teha igapäevaseid toimetusi ega isegi televiisorit vaadata. Sellist seisundit nimetatakse ka depressiooniks.
Maniakaalsed episoodid algavad tavaliselt järsku, süvenevad mõnikord isegi päevaga ning kestavad tavaliselt paarist nädalast 4–5 kuuni. Tänini väljaselgitamata põhjustel on Eestis 20. sajandi teisest poolest alates täheldatud meeleoluhäirete maniakaalsete episoodide harvenemist. Ka on need enamasti nii leebelt väljendunud, et mittespetsialist hindab neid lihtsalt heatujuliseks käitumiseks. Küll aga pärineb 19. sajandist ja 20. sajandi esimesest poolest linnalegende psüühikahäiretega inimestest, kes on pidanud end Napoleoniks, Hiina keisriks, Leniniks jt ajaloolisteks suurkujudeks. Paljud tänapäeva psühhiaatrid pole oma töös selliste patsientidega enam kokku puutunud. Subjektiivselt on inimese enesetunne hüpomaniakaalsel perioodil sedavõrd mõnus (kõik tundub laabuvat, elu on lausa roosiline), et mõnikord ta lausa ootab selle episoodi saabumist.
Vastupidiselt eelkirjeldatule on üldjuhul pikemalt (kuni 6 kuud) kestvate depressiivsete episoodide algus vähem märgatav. Sagedasti põhjendavad omaksed lähedase süvenevat masendustunnet juhuslike välisteguritega (tööalased pahandused, õnnetu armastus jm), mis ei olegi täiesti põhjendamatu, sest mõlemad bipolaarse meeleoluhäire episoodid järgnevadki tihti stressiga seotud elusündmustele. Siiski pole stressi olemasolu (või puudumine) selle häire diagnoosimisel määrav. Paranemine episoodide vahel on tavaliselt täielik ja inimese toimetulek igapäevaeluga probleemitu. Episoodide sagedus ja remissioonide kestus on inimestel erinev, kuid pärast keskikka jõudmist täheldatakse depressiooniepisoodide sagenemist ja pikenemist.
Bipolaarset meeleoluhäiret esineb sugupooltel enam-vähem võrdselt ja esimene episood võib alata igas vanuses, sagedamini siiski 15. ja 30. eluaasta vahel. Elu- ja tööprognoos on üldjuhul hea. Mõne läbitud episoodi järel hakkab inimene ise tunnetama saabuvat meeleolu muutust, selle arengusuunda. Nii meeleolu langust kui ka ülemäärast kõrgenemist on üldjuhul võimalik ambulatoorse psühhiaatrilise ravi tingimustes (ilma kutsetööd katkestamata) ravimitega korrigeerida.
Loe ka teisi tervisenõu lugusid: