Spordiarstide koolitamine Eestis ei ole olnud järjepidev. 1959. aastal avati Tartu Riiklikus Ülikoolis spordimeditsiini osakond ja spordiarste koolitati seal 37 aastat. Viimane lend spordiarste lõpetas 1996. aastal. «Pärast seda tekkis spordiarstide järelkasvus suur lünk,» kirjeldas Tartu Ülikooli spordimeditsiini dotsent, spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku juhataja Eve Unt, lisades, et praeguseks on olukord paranenud.
2012. aastal avati Tartu Ülikoolis spordimeditsiini nelja-aastane residentuuriprogramm, mis on läbi aastate olnud üks populaarsemaid erialasid. Dr Eve Undi sõnul tulevad sellele erialale õppima noored kolleegid, kes peavad lugu tervislikest eluviisidest ja spordist. «Eesti spordimeditsiin on terviseuuringute korralduse ja kvaliteedi poolest Euroopas esirinnas,» kinnitas ta.
Eestis töötab praegu ligikaudu 30 spordiarsti, kes on väga head spordimeditsiini spetsialistid funktsionaaldiagnostika, sporditraumatoloogia ja taastusravi valdkonnas. «Spordiarstil peavad olema väga spetsiifilised teadmised eri spordialadega seonduvatest terviseriskidest, muu hulgas teadmised spordifüsioloogiast, biokeemiast, biomehaanikast, spordivigastustest, ealisest füsioloogiast, toitumisest, toidulisanditest jne. Peale selle on neil vaja teadmisi kõikidest haiguslikest seisunditest, et anda tervisenõu igas vanuses ja igasuguse murega inimestele,» rääkis Unt.
Unt kirjeldas, et spordiarsti vastuvõtule pöördutakse sageli nii ülemäärast treenimist kui ka vähest liikumist puudutavate küsimustega, aga samuti südame-veresoonkonnahaiguste ja hingamisprobleemide, mitmesuguste spordivigastuste, liigesevalu ja väsimuse korral. Järjest enam vajatakse spordiarstide soovitusi krooniliste haiguste korral. «Meie vastuvõtule suunavad eriarstid funktsionaalseteks uuringuteks ravi planeerimise eesmärgil ning nõustamiseks kehalise koormuse teemal raskete kopsuhaigustega, südameriketega ja traumajärgseid patsiente.»