Tartu Ülikooli kliinikumi füsioterapeut Tauno Koovit selgitab, milline mõju on trennil inimorganismile ning kuidas pärast eriolukorrast tingitud treeningpausi uuesti treenima hakata.
Eriolukorra vältel on ajutiselt muutunud paljude treeningharjumused – jõusaalid on suletud ning rühmatreeningud ja rahvarohketes kohtades liikumine on samuti piiratud. Ometi peab inimene end hea vaimse ja füüsilise tervise nimel iga päev liigutama.
Kuidas inimese keha trenni tehes areneb?
Trenni toimel tekivad organismis laiaulatuslikud muutused, nende muutuste ulatus ja iseloom sõltuvad treeningu eripäradest. Lihtsustatult võib öelda, et vastupidavusaladega tegelevatel inimestel tekivad muutused eelkõige südame ja kopsu töös ning jõualadega tegelevatel inimestel lihaskonnas.
Tegelikkuses on asi veidi keerulisem ning arenguks on vaja kogu keha organite koostööd ja tasakaalu. Nii näiteks toimub jõutreeninguga alustades esimese paari kuu vältel jõu areng eelkõige närvisüsteemi efektiivsuse tõstmise arvelt ja lihase struktuuris esialgu olulisi muutusi ei teki. Vastupidavusspordi näitel on maksimaalse hapnikutarbimise ja laktaadi ehk piimhappe taluvuse saavutamine ajaliselt suhteliselt kiiresti saavutatavad, edasine areng toimub liigutustegevuse ökonoomsuse suurendamise arvelt. Lisaks organite vahelisele koostööle võime rääkida ka teguritest, mida otseselt treenida ehk ei saagi. Tahe ennast treenida, motivatsioon ja võime pingutada – see hea tunne, mis tekib treeningu järel.
Treeningutega alustades ei pruugi inimene kohe organismis toimuvaid muutusi tajuda. Korrektne treening seisneb selles, et toimub keha kontrollitud kahjustamine, mille tulemusel tekivad keha struktuure taastavad protsessid, mis parandavad inimese võimekust.
Mis juhtub, kui füüsiline aktiivsus väheneb?
Sõltumata treeningu iseloomust hakkavad muutused kehas pingutuse lõppedes toimuma sisuliselt momentaalselt. Näiteks reageerib punaste vereliblede arvu kontrolliv erütropoetiin kasvõi hinge kinni hoidmisele. Kui stiimul jätkub, kujuneb välja suhteliselt stabiilne adaptatsioon ehk antud kontekstis treenitus. Nii nagu ka muudes eluvaldkondades, siis midagi üles ehitada on oluliselt aeganõudvam ja keerulisem kui midagi lõhkuda. Täpselt samasugune reaktsioon toimub ka trenni puhul stiimuli lõpetamisel. Oma olemuselt on organism ökonoomne ehk üritab ressursse kokku hoida. Kui organismil ei ole hapnikku enam samal määral vaja, siis pole mõtet seda ka vägisi eri piirkondadesse suures mahus transportida. Vere maht langeb juba teisel inaktiivsuse päeval, punaste vereliblede maht hakkab langema paari nädala jooksul. Mahu langus omakorda tõstab vere viskoossust ja vere tagasivool südamesse on aeglasem. Koormusel suudab süda löögisagedust tõstes vajaliku mahu säilitada, kuid üsna pea saab organism aru, et nii võimast pumpa on «kallis» ülal pidada ning südamelihase massi vähendatakse. Sama printsiip toimib ka skeletilihassüsteemiga – kui püsivat koormust enam ei ole, siis pole ka vajadust suure lihasmassi järele.