:format(webp)/nginx/o/2022/05/14/14550254t1hcb33.jpg)
Ühest vastust pole siiani olemas. Aegajalt tuleb uudiseid, kuidas ühe või teise tehnikaga on inimesele “töömälu” lisatud. Kuid seejärel ütlevad teised teadlased, et need tulemused on lühiajalise kestvusega ega muuda nö suurt pilti. Aga vahel on ka lühiajalistest tulemustest täitsa kasu, seepärast ei peaks katsetamisest loobuma.
Kõige põnevam katse, mille kokkuvõtet ma aastaid tagasi lugema juhtusin, tehti alliteratsiooni ja tavalise luule või proosaga. Kui katsealused lugesid kõvasti või vaikselt värsse või proosat, milles – nagu näiteks regivärsiski – korduvad sõna alguses samad kaashäälikud või nendest moodustunud kõlapildid, siis jääb sellest tekstist väidetavalt meelde rohkem mõtteid või mälupilte kui tavalisest värsist või tekstist. Tänapäeval oleks seda teadmist ehk üsna keeruline kasutada, sest kuidas sa paned keemia või IT regilauluga sarnasesse vormi. Pikaajalisema mõjuga – ka üsna hästi tõendatult – on aga kehakultuur. Möödunud aastal näitasid Genfi ülikooli teadlased, et ka lühiajaline, kuid intensiivne jalgrattasõit või jooks tekitab suure hulga endokannabinoide. Need on “eufooriamolekulid”, mis liiguvad vabalt läbi vere-aju barjääri ja teevad närvirakud signaaliedastuse ja õppimise jaoks “paindlikumaks”.
Seega on põhjust proovida lühikese füüsilise pingutuse ja õppimise kombineerimisega, kui regivärss parasjagu ei aita. Ja kui lühiajaline ja intensiivne treening pole just teie supitaldrik, siis möönab sama teadlaste grupp sedagi, et teistes katsetes saadi just rahulikuma tempoga füüsilist aktiivsust katsetades paremaid tulemusi ...