Kas olete aeglaseks jäänud? See võib olla hoiatusmärk!
:format(webp)/nginx/o/2022/01/02/14289763t1h533a.jpg)
3. mai 2023, 08:48
/nginx/o/2023/05/03/15295399t1h3dda.jpg)
Vananedes kaotame lihasjõudu ja muutume aeglasemaks, kuid värsked uuringud näitavad, et see võib olla ka märk kurjemast terviseprobleemist – dementsusest.
Lihasfunktsiooni ja dementsuse vahelise seose uurimiseks kasutasid Edith Cowani ülikooli (ECU) toitumis- ja terviseinnovatsiooni uurimisinstituudi ja täppistervishoiu keskuse uurimisrühmad Perthi naiste vananemise uuringu andmeid. Uuriti rohkem kui 1000 naist, kelle keskmine vanus oli 75 aastat.
Koostöös Lääne-Austraalia ülikooliga mõõtis meeskond naiste haardetugevust ja aega, mis kulus neil toolilt tõusmiseks, kolme meetrit kõndimiseks, ümberpööramiseks ja taas istumiseks (timed-up-and-go, TUG). Neid katseid korrati viie aasta pärast, et jälgida jõudluse muutust.
Järgmise 15 aasta jooksul leiti, et peaaegu 17 protsendil uuringus osalenud naistest tekkis dementsus, mis tekitas haiglaravi vajaduse või lõppes surmaga. Meeskond leidis, et madalam haardetugevus ja kehvemad testitulemused olid dementsuse esinemise olulised riskitegurid, sõltumata geneetilisest riskist ja elustiili teguritest, nagu suitsetamine, alkoholi tarbimine ja kehaline aktiivsus.
Seos on olemas
Leiti, et kõige nõrgema haardejõuga naistel on dementsuse tekke tõenäosus rohkem kui kaks korda suurem kui tugevaima haardejõuga inimestel. Sarnane seos ilmnes ka jõudluse ja dementsuse vahel, kusjuures testi aeglaseimad kogevad dementsust rohkem kui kaks korda tõenäolisemalt kui kiireimad.
Naistel, kellel testitulemuste langus oli kõige suurem, oli dementsusega seotud surm üle nelja korra tõenäolisem kui kõige kiirematel.
Varajane hoiatus
Vanemteadur dr Marc Sim ütles, et haardetugevusega, mida saab hõlpsasti mõõta dünamomeetriga, võib mõõta aju tervist. Võimalik, et haardetugevus võib olla mõõdik ka südame-veresoonkonnahaiguste ja põletiku jaoks, mis on teadaolevad dementsuse riskifaktorid. Dr Sim ütles, et uuringu tulemused võivad aidata tervishoiutöötajatel tuvastada dementsuse riski varem. Kuigi neid teste tavaliselt ravitöös ei kasutata, on mõlemad odavad ja lihtsad sõelumisvahendid, selgitas ta.
«Lihasfunktsiooni testide lisamine dementsuse sõeluuringusse võib olla kasulik kõrge riskiga inimeste tuvastamiseks, kes võivad seejärel saada kasu esmastest ennetusprogrammidest, mille eesmärk on haigusseisundi ilmnemise ennetamine, nagu tervislik toitumine ja füüsiliselt aktiivne elustiil.» Põnev leid on, et kui jõudluse vähenemist peatada või langust pidurdada, siis võib ilmselt ennetada ka hilise eluea dementsust. Siiski on selles valdkonnas vaja täiendavaid uuringuid.
Täppistervishoiu keskuse direktor professor Simon Laws ütles, et dementsuse varajaste hoiatusmärkide tuvastamisel on tehtud julgustavaid edusamme.
«Nüüd hakkame nägema lihtsaid, soovituslikke sõeluuringuid, mida saaks kombineerida teiste bioloogiliste ja kliiniliste meetmetega, et luua terviklik riskiprofiil inimestele, kes pöörduvad perearsti poole näiteks mäluprobleemidega,» ütles ta.
«Lihaste funktsiooni halvenemine, sealhulgas selle langus, on seotud suurema pikaajalise hilise eluea dementsuse (80+) riskiga vanematel naistel.» Uuring avaldati ajakirjas Journal of Cachexia, Sarcopenia and Muscle.
Dementsus on ülemaailmne rahvatervise probleem, millel on üha suurem sotsiaalne ja majanduslik mõju. 2018. aastal läks dementsus maailma majandusele maksma hinnanguliselt 1 triljon USA dollarit ja prognooside kohaselt ulatub see kahju 2030. aastaks 2 triljoni USA dollarini. Maailmas elab hinnanguliselt 50 miljonit inimest dementsusega, aastaks 2050 see arv kolmekordistub.
Sümptomiteta periood võib kesta 20 aastat – selle jooksul toimub haigusprotsesside järkjärguline kuhjumine. Hilise eluea dementsus tähendab sümptomite ilmnemist 80+ eas. Vähene liikumine, insult, rasvumine, kroonilised põletikud on dementsuse teket soodustavad. On selge, et on vaja keskenduda keskkonna-, elustiili- ja käitumisteguritele, mis võivad dementsuse progresseerumist aeglustada ja/või ennetada. Aastal 2020 tõi ajakirja The Lancet dementsuse ennetamise, sekkumise ja hoolduse komisjon esile kehalise passiivsuse kui dementsuse peamise muudetava riskiteguri.