/nginx/o/2009/10/01/243604t1h8716.jpg)
Kellelegi pole uudiseks, et tarmuka töövõime ja rõõmsa meele tagab tervislik eluviis – õige toitumine ja mõõdukas kehaline aktiivsus.
Hea enesetunne tagatud!
:format(webp)/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
4. oktoober 2009, 10:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kehalisse aktiivsusse ei tohi suhtuda kui mingisse tüütusse kohustusse, mida hea tervise nimel päevast päeva täitma peab, nendib Tartu Ülikooli tervisekasvatuse lektor Merike Kull. «See võimaldab meil panustada oma tervisesse ja iseendasse,» lisab ta.
Just sel põhjusel ei tasu terviseteemadel rääkides kasutada sõna «treening» – parem väljend on «kehaline aktiivsus». On ju vaid väike osa inimestest võimeline, huvitatud ja soovib ennast sportlikult treenida, kehaline aktiivsus aga sobib paljudele.
«Tervisega seonduvate eesmärkide puhul kehtib kõigile, olenemata vanusest ja soost, reegel: kas või natuke kehalist aktiivsust päevas või nädalas on meie tervisele ja enesetundele oluliselt parem ja kasulikum kui mitteaktiivsus,» nendib Kull.
Kuigi tervisele mõjuvad hästi nii tööga seonduv kui ka vaba aja kehaline aktiivsus, sh sportlik treening (kõndimine, ujumine, tantsimine, uisutamine, võimlemine jne), on teadusuuringute järgi rohkem kasu – eriti vaimsele tervisele – kõigest sellest, mida tehakse vabal ajal ja sobivas keskkonnas.
Näiteks kui läheme pärast tööpäeva lõppu suure liiklusega maanteele jalgrattaga sõitma, siis treenime küll oma südant, kuid pidev hirm auto alla jääda pigem kahjustab meie vaimset tervist – vastupidiselt rahulikul metsateel kulgemisele.
Seega tuleb tähelepanu pöörata mitte ainult ala valikule, vaid ka kohale ja keskkonnale, sest tegevuse nauditavus ja meeldivus on samuti olulised, rõhutab Kull. «Ja alati tasub tähele panna, kuidas mõjub kehaline aktiivsus südametegevusele ja hingamisele.
N-ö rusikareegel ütleb, et kui samal ajal on võimalik kaaslasega vestelda, kuid mitte laulda, siis on intensiivsus mõõdukas, kui aga vestlemine muutub hingeldamise tõttu keerukaks, siis on tegemist juba suure koormusega.»
Mõõduka intensiivsusega on näiteks hoogne kõndimine (5 km/t), jalgrattasõit vähem kui 16 km/t, seltskonnatantsud, üldised aiatööd, vesiaeroobika, lauatennis, suure intensiivsusega aga sörkimine, jooksmine, ujumine, tennis, korvpall, aeroobika (võimlemine), jalgrattasõit 16 km/t või enam, hüppenööriga hüppamine, kaevamine, puude lõhkumine.