Särtsakad seeniorid terviserajal

Terviseradadel on mugav aktiivselt liikuda ka vanemaealistel. Foto: Toomas Tatar

Olgu ilm kui tuuline ja sombune tahes, energilisi Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühingu liikmeid ei hoia terviserajalt kuidagi eemale ning rajale on kogunenud kümmekond sportlikult riides prouat.

Jaak Mae Suusakooli treener Ave Ojasoon ning SA Eesti Terviserajad juht ja treener Jaak Teppan asuvad saabujatele kohe energiliselt soovitusi ja nippe jagama, kuidas alustada kepikõnniga ning mis kõige tähtsam – kuidas kõige selle juures nautida sportimist ja liikumist.

Alguste algus

«Kepikõnd on sobiv  liikumisharrastus igas vanuses inimestele,» alustab Jaak Teppan daamidele kõnnikeppe kätte jagades ning selgitab, et võib eristada kepikõndi ja keppidega kõndi. Kepikõnni puhul on kepid abiks edasiliikumisel, keppidega kõnni puhul kantakse keppe kaasas. Meie tegeleme täna kepikõnniga.

Treeneri sõnul peaks kepikõnni harrastamisel võtma mõõduka tempo, soojenduseks või järelharjutusteks sobib teha ilma keppideta ka painutusi külgedele või ette-taha, samuti õlaringe. Vanemas eas peaks püüdma vältida liigsete raskuste tõstmist, lisaks tasub ettevaatlik olla neil, kel tasakaaluga raskusi.

Treenerite õpetussõnad kõrva taha pannuna asuvad prouad tõtakal sammul liikuma. Mõned moodustavad eesrindliku grupi, kes teistest ette jõuavad, teised võtavad tagapool rahulikumalt. Treenerid Ave ja Jaak juhendavad teepervel, et kepikõndi harrastades peaks hoidma sammu nõnda, et käed ja jalad oleksid vastamisi. Ehk piltlikult öeldes peaksid käima vastakuti vasak jalg ja parem käsi või vastupidi. Nõnda on hea rütm sisse saada ja hoida samm selge.

Spurt mäest üles

Kiirem samm sees, rühivad prouad grupiti mäest üles. Kui uurin, püüdes ise nendega sammu pidada, kas väsimus ka juba kimbutama hakkab, sõnavad nad erksalt, et oh ei!

Nimelt on enamjaolt tegu naistega, kes läbi elu liikumist tähtsaks pidanud ning sestap pole kepikõnni tempos neile midagi üleloomulikku. Küll aga on grupis enamikule esimene kord kõnnikeppe käes hoida ning nii mõnigi sõnab, et pole varem kepikõndi õigeks sportimiseks pidanud. Nüüd on nende meel aga muutunud ning nad lubavad, et seekordne treening ei jää teps mitte esimeseks ja viimaseks.

Treenerite juhendamisel jõuame terviserada mööda liikudes harjutusplatsile, kus noorem generatsioon lõuga tõstab. Prouade seast käib läbi kahin, kas nüüd hakatakse sama tegema. Seekord mitte. Jaak Teppan räägib siin hoopis üle, et ka vanemaealiste igapäevaplaani võiks kuuluda umbes tunnike liikumist. Ave Ojasoon lisab, et tervislikuks liikumiseks ei pea ekstra trenni tegema ning piisab ka igapäevasest loomulikust liikumisest. «Kepikõnd ei pea väljenduma treeningus kui sellises, vaid võiks vabalt olla seenioride igapäevatoimetuste loomulik osa – kepikõnd poodi, naabri juurde või raamatukokku – miks mitte?,» lisab Ave.

Vaid seda panevad treenerid seenioridele südamele, et sportides ei tohiks üle pingutada. Siinkohal hakkame taas Pirita spordimaja poole liikuma ning treenerid kõnnikeppe kokku korjama. Rõõm on tõdeda, et prouad jäid treeninguga hoolimata ilmataadi käest ilusa ilmata jäämist rahule ning lubavad siia peagi tagasi tulla. Kaunis Pirita loodus on neile meeldima hakanud.

Suured tänusõnad ja tervitused Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühingule.