Sapikivid – suvise grillihooaja paratamatu osa

Sapikivid.

FOTO: Wikipedia.org

Ida-Tallinna Keskhaigla mini-invasiivse ja onkoloogilise kirurgia osakonna üldkirurg Airi Oeselg kinnitab, et paljud meie seast on kas esimest korda või juba korduvalt puutunud söömingute aegu kokku sapikoolikatega, kirjutab ITK Sõnumid.

Tema sõnul peetakse sapikive üheks heaoluühiskonna haiguseks. Osaliselt on siin oma tõde sees, kuid sapikivide tekkel ei saa kogu süüd ainult söögile panna. Siin mängivad rolli ka inimese enda isikupära, geneetiline taust ja muu tervisekäitumine.

Sapikivitõbe esineb umbes 8−16 protsendil valgetest inimestest. Sapikivide tekkimine on protsess, mil kolesteroolikristallid ladestuvad sapis ning hakkavad moodustama kogumikke.

Selleks on vaja kõrgenenud kolesterooli või kaltsiumi sisaldust sapipõies või/ja sapipõie aeglustunud tühjenemist. Enamik kive ei anna endast kuidagi teada ning kui juhuleiuna avastatakse, vajavad need riskifaktorite puudumisel lihtsalt toitumisjuhiseid ja jälgimist.

Esimene sapikoolikaatakk ennustab aga uute valusööstude esinemist ning aastatega suurenevat sapikividest põhjustatud tüsistuste tekke riski, mistõttu need haiged tuleks kindlasti saata edasiseks raviks kirurgi juurde.

Riskifaktorid

Sapikivide tekkel on neli riskifaktorit: naissugu, ülekaal (kehamassiindeks üle 25), fertiilsus (sünnitanud) ja vanus - neljakümnendad eluaastad. Riskigruppi kuuluvad veel erinevate krooniliste haigustega patsiendid, samuti on tunnusteks geneetiline soodumus, aeg pärast bariaatrilist operatsiooni, kiire kaalukadu, antibeebipillide ja suure annuse östrogeeni kasutamine.

Riskirühmaks on rasedad, suitsetajad, dieedipidajad ning konkreetseid kolesterooli alandavaid ravimeid tarvitavad patsiendid. 80 protsendil sapikivide käes vaevlevatest patsientidest on tegu kolesteroolkividega, mis näivad kollakad, ja 20 protsendil on pigmentkive, mille värvus võib olla pruunist mustani.

Enamikul sapikividega inimestest ei teki elu jooksul mingeid sümptomeid. Sapikividega inimesel on kahe-kolmeprotsendilise tõenäosusega aastas võimalus koolikate tekkeks, mis ajaga suureneb, nii et viie aasta pärast on juba 15−20-protsendiline võimalus koolikate tekkeks.

Asümptomaatilised kivid vajavad aga samuti jälgimist. Suure riskiga tüsistuste tekkeks on üle kolme sentimeetri suurused kivid või seina külge kiilunud kivid, millel loetakse suuremat riski sapipõievähi tekkeks, organtransplantaate ootavad inimesed, kõhuõõnesisene kirurgia, mis võib ägestada sapipõie põletikku (nt bariaatriline kirurgia) ja diabeet.

Sapikoolika esinemisel ei ole kahtlust, et inimene vajab meditsiinilist abi. Haigust tuleks kahtlustada, kui haige kaebab valu, iiveldust/oksendamist, kõhupuhitust või -lahtisust. Tihtipeale on valu väga tugev ning patsient ei suuda valu leevendavat asendit leida. Oksendamise esilekutsumine kergendab enesetunnet vaid mõneks ajaks.

Valu kutsub esile sapiliiva või kivide liikumine sapijuhasse, mis põhjustab selle kokkutõmbumise ja valuhoo. Kui sade väljub duodeenumisse, annab ka valu järele. Kui kivi on juha läbimiseks liiga suur, siis valu jääb püsima ning kui õigel ajal arsti juurde ei satu, siis järgnevad tüsistused, nagu ikterus, koletsüstiit, pankreatiit jne.

Üle nelja-viie tunni kestnud valu vajab lisauuringuid ja analüüse, et välistada sapikivide põhjustatud komplikatsioone. Võib öelda, et mida väiksem kivi, seda suuremat pahandust see võib teha, kuna mahub sapipõiest juhasse liikuma ja seal sapiummistust tekitama. Harvadel juhtudel võib sapikivi ka duodeenumis või peensooles soolesulgust põhjustada.

Milliseid analüüse ja uuringuid teha?

Dr Oeselja sõnul ei peagi esmatasandi arst muud tegema kui patsienti kuulama ja talle otsa vaatama. «Tundub kummalisena, kuid on sattunud ka minu juurde inimesi, kelle omaksed ei ole tähele pannud, et inimese silmad ja nahk nagu sidrunil. Inimesed, kes haigega iga päev kokku puutuvad, ei pruugigi selliseid asju märgata. Perearst aga peaks seda tähele panema ja kui sapikividele tüüpiline patsiendi anamnees juurde panna, siis on juba vaja suunata patsient kas kohe EMOsse või kirurgi vastuvõtule.»

99 protsenti sapipõie eemaldamise operatsioonidest tehakse tänapäeval laparoskoopiliselt ehk siis nelja kuni ühe sentimeetri suuruse ava kaudu eemaldatakse sapipõis koos sapikividega.

Kolesterooli sisaldavate väikeste sapikivide puhul tuleb erandjuhtudel kõne alla sapikivide lõhustamine ursodeoksükoolhappe tablettidega. Ravi kestab aastaid, tulemused on kesised, kõrvaltoimed sagedased (nt kõhulahtisus) ning ravi lõppemisel suur retsidiivide võimalus, mistõttu seda praktikas sageli ei rakendata.

Toitu tervislikult

Loomulikult on sapikoolikate vältimiseks oluline õige toitumine. Soovitatakse hoiduda rasvastest söökidest, pigem süüa tihedamini ning väikseid toidukoguseid. Koolikaid võivad esile kutsuda patsientidele tihtipeale üllatust tekitavad toiduained, nagu muna ja tomat.

Inimese üks instinkt elus püsimisel on söömine ning tihtipeale peab vastama väga pikale küsimuste nimekirjale, mida tohib ja mida ei tohi süüa, et sapikoolikaid ei tekiks, ning samasugune lehekülg toiduaineid tuuakse välja ka pärast operatsiooni söömisjuhiste saamisel.

Vältima peaks järgmiseid toiduaineid: või, margariin, õlid, täispiimatooted, nagu juust, jäätis, vahukoor, hapukoor; rasvaseid töödeldud lihatooteid, nagu hamburger, salaami ja pepperoni vorst; rasvaseid lihasorte, nagu peekon, part, lammas, pekine sealiha; aga ka kananahka, praetud toite, munakollast, majoneesi; rasvaseid salatikastmeid ja äädikat sisaldavaid kastmeid, pähkleid ja pähklikreeme, avokaadot, oliive, tofut, kookost, tomatit, popkorni.

Kivide eest kaitsevad järgmised toiduained: kiudained, köögiviljad, kaltsium, C-vitamiin, kohv ja alkohol ning füüsiline koormus.

Toiduained, mis ei tohiks sapikoolikaid tekitada, on värsked puuviljad, marjad, köögiviljad, madala rasvasisaldusega salatikastmed, munavalge, taine liha, nahata kana, kala, madala rasvasisaldusega piimatooted, riis, pasta, kaerahelbed, karamell- ja kummikommid.

Populaarne

Tagasi üles