Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/09/15/5838807t1h8c98.jpg)
/nginx/o/2015/08/26/4420183t1h930a.jpg)
Kui harrastussportlane Mari-Liis Juul (35) eelistab joosta paljajalu, sest see on hea soojendus rattasõiduks, siis riigiametnik Laidi Surva (32) on viimase kaheksa aasta jooksul eelistanud pigem viievarbalisi jooksujalatseid ja seda ennekõike sisetreeningute jaoks.
Juul alustas paar aastat tagasi paljajalu sörkimisega seepärast, et tundis end joogas ja Pilateses, kus ollakse niikuinii paljajalu, väga mugavalt ning sel ajal hakkasid internetis levima Christopher McDougalli videod «Jooksjana sündinud», mis tutvustavad paljajalu jooksmise tehnikaid.
Naise sõnul on tema jalad pärast jooksutossudega sörkimist alati «paksud» ja kanged ning vajavad taastumist. «Paljajalu tehtud jooksu järel võib kohe rattale hüpata ja kergejalgselt kerima hakata,» märgib naine, kes tavaliselt jookseb 6–12 kilomeetrit.
Paljajalu jooksmist alustades olid tal paar korda jalalaba kohati ka valusad ja nahale oli see harjumatu, kuid siis leidis ta oma tehnika ja rajad. «Olen leidnud oma kindlad rajad, kus mõnus sile asfalt – kui teele juhtub krobeline pind, siis metsavahelistel lõikudel võtan taskust võimlemissussid,» räägib ta.
Seejuures on ta avastanud omalaadse loogika. «Sooja ilmaga ja eriti rannaliival ei ole üldse mugavam joosta – tallanahk on siis liiga tundlik. Väga hea on 13–18 kraadi juures ja kõva asfaltpind,» ütleb Juul. Kuigi talle meeldib ka porilompidest läbi joosta, hakkab jalgadel, eriti jalalabadel, märja ja tuulise ilmaga siiski külm.
Laidi Surva (32) on viimased kaheksa-üheksa aastat kasutanud aga Vibrameid. Kuigi ta aeg-ajalt käib nendega ka jooksmas, eelistab ta viievarbalisi ennekõike sisetreeningutes. «Ühtede hästi õhukestega käin saali rühmatreeningutes, nagu näiteks bodypump,» sõnab Surva. Ta tunnistab, et ega ta enam tavalisi tossusid naljalt jalga ei pane, kuna Vibramite haare põrandaga on hea, mistõttu ei libise nad üldse.
Paksema tallaga viievarbalistega käib naine aga jooksmas. Küll tunnistab ta, et tehnika omandamine on raske ja seda ka Youtube’i videote järgi õppides, mistõttu ta pigem kõnnib, kui jookseb. «Kruusateel on natuke valus käia – ongi nagu paljajalu jooksmine,» märgib ta. Kuna tal on Vibrameid nüüdseks päris mitu paari, on ta täheldanud, et uuemad mudelid on funktsionaalsemad ja haarduvad paremini.
Tähelepanu on Vibramid tõmmanud nii tänaval kui trennis. «Rühmatreeningus tuli küll üks mees küsima, et kust ma sain ja kas on mugavad – mõni trenn hiljem oli ta ise ka nendega ning ongi nende juurde jäänud,» räägib Surva. Esimesed Vibramid on tal siiamaani alles ning pesumasinas pesemine neile liiga ei tee – vaid värv tuhmub. «Põhimõte on see, et pead vaatama, mis sporti teed – tasub katsetada,» võtab ta kokku oma kogemuse viievarbalistega.