Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/09/09/5810133t1h4fda.jpg)
Ühed leiavad, et neil on gluteeni- või laktoositalumatus – neile meeldib endale ise diagnoose panna ja sellest rääkida. Teised lasevad end ahvatleda toidupoodide värske saia lõhnast või telereklaamidest ning haaravad kõike isuäratavat, mis käeulatusse jääb. Kolmandad seavad endale ise piiranguid ja satuvad üha suuremasse stressi, sest miski ei tundu olevat piisavalt tervislik. Neljandad...
Eestis esimesena toitumisnõustaja kutsetunnistuse saanud Kristin Salupuu sõnul on üha raskem leida inimest, kes toituks oma keha vajaduste järgi. Üks kurja juur võib peituda selles, et tarbimisühiskond pakub ohtralt valikuid ja võimalusi, mida süüa ja kui palju süüa. Eks sa siis katsu selle kõige keskel tervet mõistust säilitada!
«Kui toidupoodidest on tehtud lõbustuspargid, kus magusa saia lõhn ja muud ahvatlused panevad ebatervislikke valikuid tegema, on raske endale kindlaks jääda,» nendib Salupuu. «Keskkond ei toeta tervislikkust. Magusalett on poes paigutatud nii, et maiustused ei saa märkamata jääda. Bensiinijaamades küsitakse, kas soovite lisaks kütusele ka midagi kiirelt süüa ja juua. Sama lugu on telereklaamidega – nende taga on pelgalt müügihuvi.»
/nginx/o/2016/09/09/5810137t1h3d2d.jpg)
Piirangud tekitavad stressi
Teisest küljest seavad inimesed endale aina enam piiranguid, teab toitumisnõustaja. «Paljud järgivad kindlaid toitumispõhimõtteid. Kui aga toidulauda liigselt kitsendada, jäävad keha vajadused rahuldamata ning liigne toidule mõtlemine tekitab stressi. Nagu ka see, kui inimene tunneb, et ei toitu nii, nagu näevad ette tema enda kehtestatud standardid. Ranged toitumispõhimõtted pole kunagi head. Seda tõestab ka ortoreksia lisandumine toitumishäirete nimistusse.»
Eesti toitumisteraapia assotsiatsiooni liikme ja toitumisterapeudi Siret Saarsalu sõnul on ortoreksia nüüdisaegne söömishäire, kus toidu tervislikkuse jälgimine ja teatud söökide valimine tervise parandamise eesmärgil on saanud lausa kinnisideeks: «See võib viia alatoitumiseni ja areneda edasi anoreksiaks.»
Toit kui meelelahutus
Tervise arengu instituudi projektijuhina töötav Salupuu kinnitab, et õige toitumine pole ainult kalorite lugemine. «Paljud inimesed arvavad, et rasvasest ja magusast loobumine ning selle asemel puu- ja köögiviljade söömine on tervislik, kuid tegelikult võivad sellel olla tõsised tagajärjed, alustades toitainete puudujäägist ja lõpetades ülesöömishoogudega. Ja see on ka vale jutt, et päevas peab jooma kaks liitrit vett – milleks üleliia oma neerusid koormata?»
Salupuu kordab ammu tuntud tõde: süüa tuleb mitmekesist ja tasakaalustatud toitu, mis sisaldab õiges vahekorras süsivesikuid, valke ja rasvu. Kes aga tahab kaalu langetada, söögu vähem ning eelistagu aeglaselt imenduvaid süsivesikuid, tervislikke rasvu ja valke, unustamata ka kehalist koormust. Arvata, et ülekaalust vabanemine on sprindidistants, mille läbimise järel võib naasta vanade harjumuste juurde, on vale. Tervislik toitumine peab saama elustiiliks, muidu ei lange kaal ega parane tervis. Dieet on pigem lühiajaline ettevõtmine, kui just ei ole tegemist n-ö eluaegse ravidieediga.
Saarsalu omakorda nendib, et teine äärmus on söömise muutmine meelelahutuseks. «Süüakse arvuti või televiisori ees või midagi käigu pealt kaasa haarates. Kui me sööme rahulikult laua taga, keskendumegi vaid toidule, tänu sellele tunneme maitseid paremini ja küllastustunne saabub kiiremini.»
Nagu homset ei tuleks
«Vahel tundub, et inimesed söövad nii, nagu homset ei tuleks või oleks homsest toit otsas,» lausub Salupuu. «Kiputakse kugistama, kahjuks teevad nii ka lapsed koolisööklas. Tulemuseks on näljatunne, kuigi kõht oleks nagu täis – see tähendab, et polnud õige toit ja söödi kiirustades. Sageli ei söö inimesed mitte nälja pärast, vaid mingi muu probleemi vaigistamiseks. Või siis treenivad ülemäära. Suhtumine «mida rohkem trenni teen, seda parem» pole kindlasti tervislik.»
Toitumisnõustaja teab, et söömisharjumuste kujundamine algab kodust, perel on selles väga oluline roll. «Näiteks ostavad vanemad koju palju küpsiseid ja komme, veavad lapsi kooli ja tagasi autoga,» nendib Salupuu. «See, et lapsed söövad liiga vähe köögivilju, on lausa meditsiiniline probleem. Ka ühiskondlikud hoiakud ei aita asja parandada – toidukohtades leiab lastemenüüdes enamasti friikartulid, koorese pasta ja Coca-Cola. Komme tõsta koolisööklates toit suurte portsudena taldrikule on sama ebatervislik kui hommikul kella kümne ajal koolilõunat pakkuda.»
Keerulised probleemid, lihtsad lahendused
Saarsalu hinnangul on tänapäeva toitumisprobleemide taga suuresti mugavus – inimesed ei leia aega, ei viitsi või ei oska enam ise värsket, naturaalset toitu valmistada. «Liiga vähe süüakse hapendatud toite, oomega-3-rasvhapete allikaid, samas liialdatakse n-ö kiirete süsivesikutega. Toidulisanditesse, seedimist reguleerivatesse vahenditesse suhtutakse pahatihti kui imeravimitesse, mis pakuvad lahendusi, ilma et peaks ise pingutama. Kuna toit on tervis, tulenevad paljud haigusnähud ebatervest toitumisest. Toitumisnõustajana puutun sagedasti kokku ülekaalu, ärritatud soole sündroomi, autoimmuunsete haiguste, nahaprobleemide ja põletikuliste haigustega – kõigi nende alge peitub vales toitumises.»
Ka Salupuu nendib, et kuna inimene on loomult laisk, kipub ta eelistama kiireid lahendusi, selmet oma elustiili muuta. «Tahetakse kiiresti kaalu langetada, näha välja ja olla keegi teine. Tihti haaratakse igasuguste imevahendite järele, mis lubavad tervist parandada, aga nendesse uskuda on väga rumal – keerulistele probleemidele ei saa olla lihtsaid lahendusi. Osal inimestel on aga toitumise suhtes välja kujunenud hüpohondria ehk nad kogu aeg kardavad haigusi ja muretsevad kehakaalu pärast. Kujutavad näiteks ette, et neil on gluteeni- või laktoositalumatus või koguni mõlemad, ehkki arst pole sellist diagnoosi pannud. Tundub, et endale diagnoose panna ja sellest rääkida on trendikas.»
Retseptid:
Sügisene kõrvitsa-õunasupp
Allikas Kristin Salupuu
Vaja läheb:
2-3 kg kõrvitsat
4 haput õuna
3 keskmist porgandit
1 punane sibul, jupp ingverit, paar küüslauguküünt
kuivatatud kõrvitsaseemneid ja maitserohelist
Kuumuta potis hakitud sibul, ingver ja küüslauk, lisa keev vesi ning tükeldatud kõrvits ja porgandid. Hauta, kuni köögiviljad on poolpehmed, lisa tükeldatud õunad ja hauta veel. Kurna vesi ära ning püreesta aedviljad, kui supp sai liiga paks, lisa keeduleent, soovi korral ka natuke toorjuustu või koort. Lase supp veel korra keema, puista peale kõrvitsaseemneid ja maitserohelist.
Kookoskana
Allikas: Siret Saarsalu
Vaja läheb:
60 g riisi või hirssi
0,5 kanafileed
1 paprika
1 porgand
20 g India pähkleid
100 g kookospiima
karrit
juurde värsket salatit
Keeda hirss või riis. Samal ajal valmista kanakaste. Selleks tükelda kõik koostisained, prae kana koos soola, pipra ja karriga, lisa hakitud paprika, porgand ja India pähklid ning vala peale kookospiim. Lase mõni minut vaiksel tulel haududa. Paku hirsi/riisi ja värske salatiga (nt salatilehed, tomat, paprika, oliiviõli-sidrunimahla kastmega).
Õuna-kaeraampsud
Allikas: Kristin Salupuu
Vaja läheb:
umbes 50 g täisterakaerajahu
50 g kaerakliisid
1 muna
2-3 õuna
mandlilaaste, kaneeli, soovi korral mett või rosinaid
Puhasta õunad ja püreesta. Sega kaerajahu, kaerakliide, mandlilaastude ja õunapüreega. Lisa muna, maitsestamiseks kaneeli, soovi korral mett ja rosinaid. Küpseta 200-kraadises ahjus 10–15 minutit.