Uriinipidamatus – probleem, millest ei räägita

Uriinipidamatuse korral tasuks põit treenida ja tualetis käia võimalikult harva. Foto: Andriy Popov / Panther Media / Scanpix

Olen töötanud uroloogia õena juba üksteist aastat ja sellest viimased kaks olen teinud uroloogiaõe iseseisvaid vastuvõtte. Alles viimase kahe aasta jooksul olen aru saanud, kui levinud probleem uriinipidamatus tegelikult on ja kui vähe inimesed sellest teavad.

Kui patsientidelt terviseandmeid kogudes küsida põietegevuse kohta, siis vastatakse üsna kiiresti kas «korras» või «normaalne», kirjutab uroloogia õde Ivi Persidski veebilehel Sinu Õde. Kui aga küsida otse, kas uriini tilgub, siis alles tulevad tõelised probleemid välja. Sageli arvatakse, et see on normaalne vananemise ilming. Jah, vananemisel on tõesti siin oma roll, kuid seda ei peaks normaalsuseks pidama.

Uriiniinkontinentsi defineerimiseks leidsin kaks definitsiooni.

1.On tahtmatu urineerimine koguses, mis põhjustab sotsiaalseid ja hügieenilisi probleeme.

2.Uriinipidamatus on haigus, mis on tekkinud mõne organismi talitlust reguleeriva funktsioonihäire tagajärjel.

Mõlemad definitsioonid eraldi võttes on õiged, kuid täiendavad teineteist. Probleemiks kujuneb uriinipidamatus aga selle tõttu, et ei tegeleta probleemi enda, vaid sümptomite peitmisega.

Vedelike tarbimise piiramine

Kardetakse vedelikke tarbida ja üritatakse vähendada uriini teket. Selle tõttu aga võivad sageneda põiepõletikud, mis omakord süvendavad uriinipidamatust. Vedelike tarbimist peaks piirama alles peale kaheksat õhtul. Inimorganism vajab normaalseks toimimiseks piisavalt vedelikke (1,5 kuni kaks liitrit ööpäevas). Osa vedelikest me omandame ka peidetud kujul, näiteks toiduga.

Sotsiaalsete tegevuste vähendamine

Kuna tuntakse piinlikkust ja kardetakse äpardusi, siis hakatakse vältima pikemat viibimist avalikes kohtades. Ei käida külas, teatris, kontserditel jne. Sotsiaalne isoleeritus toob kaasa enesehinnangu languse, meeleolu alanemise ja ka depressiooni. On olnud ka juhtum, kus inimene tuli töölt ära, sest füüsiline pingutus tekitas pidamatust. Lisandub veel rahaline kulu mähkmete ja hügieenivahendite näol.

Füüsilise liikumise vähendamine

Sellega tekitatakse hoopiski nii-öelda nõiaring. Füüsilise aktiivsuse languse tulemusena langeb vaagnapõhja lihaste toonus veelgi, ning uriinipidamatus hoopiski suureneb. Mõõdukas aktiivsus ja vaagnapõhjalihaste harjutused võivad mõjuda hoopiski soodsalt ja vähendada pidamatust.

Sõltuvus tualetist

Liikumismarsruut pannakse paika selle järgi, kus on võimalik koheselt kasutada tualetti. Üks patsientidest rääkis mulle huumoriga, et ta teab kõiki Tallinna avalike tualettide asukohti ja võib selle kohta teatmeteose avaldada.

Selleks aga, et saada abi, on väga oluline teada, mis on uriinipidamatuse põhjuseks, sest erinevatel pidamatuse tüüpidel on erinevad ravistrateegiad. Uriinipidamatuse all võivad kannatada kõik. See võib tekkida nii meestel, naistel, noortel vanadel aga ka lastel. Et kindlaks teha, millist tüüpi pidamatusega on tegemist, peaks esmalt pöörduma perearsti poole, kes teeb esmased uuringud. Kui nende uuringute tulemusena põhjus ei selgu, peab pöörduma uroloogi poole.

Peamised uriinipidamatuse liigid on:

Stress- e. pingutusinkontinents  on kõige sagedasem uriinipidamatuse vorm. Selle tüübiga pidamatuse puhul tekkib pidamatuse episoodid füüsilisel pingutusel, naermisel, köhimisel. Pingutusel tekkiv kõhusisene rõhk ületab kusitisisese rõhu ja uriin pääseb välja. Tekib see sfinkterite e. kusistlihaste nõrkuse tõttu. Võib säilida võime kontrollida põie tööd rahulolekus ja vajadusel ka uriinijuga katkestada. Ravimeetoditena kasutatakse vaagnapõhjalihaste harjutusi, medikamentoosset ravi. See on üks vähestest tüüpidest, mille puhul ka operatsioon võib effekti anada.

Sund- e. pakitsusinkontinentsi puhul on probleemiks põie täituvuse ja tühjenemise kontrolli puudumine. Urineerimiskeskusesse tulev ärritus ületab võime tahtlikkult pärssida urineerimisrefleksi ja tagajärjeks on kusitilihase avanemine ja kusepõielihase kokkutõmme. Põhjusteks võib olla põie ärrituvuse tõus põiepõletike või kasvajate tõttu. Selle tüübi puhul esineb väga palju ka psühhosomaatilisi põhjuseid: stress, depressioon, närvisüsteemi haigused. See on sageli ka neuroloogiliste haiguste puhul: sclerosis multiplex, Parkinsoni tõbi.

Ravimeetoditena kasutatakse vaagnapõhjalihaste harjutusi, medikamentoosset – vajadusel antibakteriaalset – ravi, depressiooni ravi ja põielihaste toonust vähendavat ravi. Oluline on pidada kindlat päevarežiimi ja käia kindlatel aegadel tualetis. Harva kasutatakse ka operatiivset ravi, kuna selle mõju on väiksem. Siia alla kuulub ka üliaktiivse põie sündroom, mille puhul on tegu põielihaste ebastabiilsusega.

Ülevooluinkontinentsi korral on tegemist põie tühjenemishäirega. Põhjuseks on põielihaste kokkutõmbe puudumine ehk atooniline (lõtv) põis. Selle tulemusena põis täitub ülemäära ja põierõhk vähehaaval ületab kusiti rõhu ning uriin pressitakse välja. Sageli inimesed ise ei tunneta põie täitumist. Põhjused on sageli neurogeensed: puudub kontroll põielihaste ja sfinkterite üle. Seda võivad tekitada erinevad neuroloogilised haigused, lülisamba vigastused, epiduraal- ja spinaalanesteesia järgselt, eesnäärme suurenemine, põiekasvajad, sagedased uriiniretensioonid ja naistel emaka allavaje. Ravimeetoditena tulevad siin kasutusele invasiivsed meetodid: korduvkateteriseerimine, püsikateteriseerimine või epitsüstostoomia. Operatsiooni efektiivsus sõltub sellest, kas põhjust on võimalik likvideerida. Näiteks võib kasu olla eesnäärme operatsioonist või emaka allavaje korrigeerimisest. Kergema vormi puhul võib kasutada ka meetodit, mis seisneb sõrmedega läbi kõhu põiele kergelt survet avaldades stimuleerida põie tühjenemist.

Kahjuks ei suuda arstid kõiki patsiente aidata ja pidamatus võib jääda püsima. Mõnikord on võimalik uriini tilkumist vähendada ja tegelikult on ka see juba edu. Kahjuks on patsientidel sageli väga kõrged lootused ja ei märgata saavutatud tulemusi, ning loobutakse võimlemisest ja ravimitest, kuna ei usuta nende abisse.

Mida saaks patsient ise teha, et ennast abistada ja ennetada probleemi süvenemist?

Hügieen

See on üks kõige olulisemaid märksõnu uriinipidamatusega patsiendi puhul. Intiimpesu peaks teostama vähemalt kaks korda päevas. Üks kord kasutades lisaks neutraalset seepi või intiimpesugeeli, teine kord piisab korralikust pesemisest sooja veega. Liiga sage seebi kasutamine võib põhjustada limaskesta kuivust. Kuivatamiseks võiks kasutada pehmet paberkäterätikut, või tavalist käterätikut, mida peaks samuti vahetama iga paari päeva tagant. Regulaarne pesemine aitab eemaldada ebameeldivaid kehalõhnasid ja aitab vältida põiepõletiku teket.

Aluspesu peab vahetama iga päev. Eraldi peaks rääkima veel hügieenisidemete kasutamisest menstruatsiooni ajal. Sidemeid peab vahetama vähemalt iga nelja tunni tagant. Selle aja jooksul koguneb sidemesse piisavalt niiskust, mille tõttu need on väga hea pinnas mikroobide ja seente kasvuks. Siinkohal ei ole oluline, kui suure imavusega side on. Harv hügieenisidemete vahetus võib soodustada uroinfektsioonide teket. Kui ei ole otsest vastunäidustust või toote sobimatust, võiks eelistada tampoone. Ka neid peaks vahetama nelja kuni tunni tagant.

Peale ujumist basseinis või looduslikus veekogus peab kindlasti teostama suguelundite pesu esimesel võimalusel. Täieliku inkontinentsi puhul peaks ujumist hoopiski vältima, sest nendel patsientidel on väga kõrge kuseteede põletike risk.

Võimlemine

Võimlemine on väga oluline ja sageli peamine vahend uriinipidamatuse ravis. Vaagnapõhjalihaste harjutusi võivad teile tutvustada nii arstid, õed, kui ka füsioterapeudid. Võimalik on ka tellida spetsiaalseid harjutuste DVD-sid. Harjutusi peab tegema vähemalt kaks kuni kolm korda päevas ja minimaalselt kolme kuni kuue kuu jooksul. Põhiline märksõna on siin järjepidevus. Mõnikord võib harjutuste positiivne mõju avalduda alles poole aasta möödudes. Kahjuks siin kiireid lahendusi ei ole ja oluline on mitte alla anda peale paari nädalat harjutuste tegemist.

Režiim

See on oluline eriti sundinkontinentsiga ja ülevooluinkontinentsiga patsientidel toimetulekuks. Jälgima peab vedelike piisavat tarbimist ja regulaarset, kindlate vaheaegadega tualetis käimist.

Toitumine ja vedelike tarbimine

Piirama peaks vedelike tarbimist alles õhtul peale 20.00. Piisav vedelike tarbimine aitab vältida uroinfektsioone. Loobuda võiks ka alkohoolsetest ja kofeiini sisaldavatest jookidest, kuna need ärritavad põit. Samas ei ole mõõdukas kohvi joomine ja klaas veini vastunäidustatud. Ei ole soovitatav tarvitada väga vürtsiseid ja hapusid toite, ka need toimivad põit ärritavalt.

Kehakaal

Kehakaalu tõusu ja uriinipidamatuse vahel on tõestatud seos olemas. Kehakaalu vähendamine võib tuua positiivseid tulemusi. Mõõdukas liikumine ja tervislik toitumine on üks võimalustest probleemiga tegeleda. Liikumine tõstab ka üldist toonust ja parandab enesetunnet.

Korras näitajad

Diabeetikud peksid hoidma oma veresuhkru taset stabiilsena.

Põietreening

Põietreening on abistav meetod, mis kuulub üliaktiivse põie käitumistreeningu juurde. Lisaks kindlale režiimile peab harjutama hoidma põies suuremaid koguseid uriini, seega harvem tualetis käima. Põietreening on järkjärguline protsess, kus inimene peab pikendama tualetis käimise vahesid. Alustama peaks u.15–30 minutist. Peale esimese urineerimistungi teket ei minda kohe tualetti, vaid lükatakse seda edasi. Samal ajal oleks hea keskenduda mingile teisele tegevusele, näiteks koristamisele, lugemisele, televiisori vaatamisele, jne. Ajapikku põis harjub sellega ja vahede pikendamine muutub hõlpsamaks. See meetod annab tulemusi ligikaudu poolel kordadel.

Abivahendid

Lisaks eelpool räägitud  võtetele lisaks peab kasutama ka uriini imavaid sidemeid ja mähkmeid. Kuna pidamatust on väga erineva raskusastmega siis on ka vahendid erinevad. Sidemed, mis on mõeldud menstruatsiooni ajal kasutamiseks ei sobi uriinipidamatuse korral. Need sidemed on loodud just uriinilekete ja -lõhnade eest kaitsmiseks ning neid on erineva suuruse ja imavusega. Tänapäeval valmistatakse juba üsna õhukesi ja diskreetseid sidemeid ja mähkmeid. Sobiva toote võib soovitada õde või apteeker. Lisaks on võimalik käia ka konsultatsioonil Inkotubades, mis on pea igas Eesti suuremas linnas.