Kui patsientidelt terviseandmeid kogudes küsida põietegevuse kohta, siis vastatakse üsna kiiresti kas «korras» või «normaalne», kirjutab uroloogia õde Ivi Persidski veebilehel Sinu Õde. Kui aga küsida otse, kas uriini tilgub, siis alles tulevad tõelised probleemid välja. Sageli arvatakse, et see on normaalne vananemise ilming. Jah, vananemisel on tõesti siin oma roll, kuid seda ei peaks normaalsuseks pidama.
Uriiniinkontinentsi defineerimiseks leidsin kaks definitsiooni.
1.On tahtmatu urineerimine koguses, mis põhjustab sotsiaalseid ja hügieenilisi probleeme.
2.Uriinipidamatus on haigus, mis on tekkinud mõne organismi talitlust reguleeriva funktsioonihäire tagajärjel.
Mõlemad definitsioonid eraldi võttes on õiged, kuid täiendavad teineteist. Probleemiks kujuneb uriinipidamatus aga selle tõttu, et ei tegeleta probleemi enda, vaid sümptomite peitmisega.
Vedelike tarbimise piiramine
Kardetakse vedelikke tarbida ja üritatakse vähendada uriini teket. Selle tõttu aga võivad sageneda põiepõletikud, mis omakord süvendavad uriinipidamatust. Vedelike tarbimist peaks piirama alles peale kaheksat õhtul. Inimorganism vajab normaalseks toimimiseks piisavalt vedelikke (1,5 kuni kaks liitrit ööpäevas). Osa vedelikest me omandame ka peidetud kujul, näiteks toiduga.
Sotsiaalsete tegevuste vähendamine
Kuna tuntakse piinlikkust ja kardetakse äpardusi, siis hakatakse vältima pikemat viibimist avalikes kohtades. Ei käida külas, teatris, kontserditel jne. Sotsiaalne isoleeritus toob kaasa enesehinnangu languse, meeleolu alanemise ja ka depressiooni. On olnud ka juhtum, kus inimene tuli töölt ära, sest füüsiline pingutus tekitas pidamatust. Lisandub veel rahaline kulu mähkmete ja hügieenivahendite näol.