Värske uuring: miks mõnele inimesele trenn ei mõju?

Soojade ilmadega hakkavad paljud inimesed taas õues trenni tegema, näiteks käivad metsas jooksmas.

FOTO: PantherMedia / Scanpix / Matej Kastelic

Kuigi regulaarset füüsilist aktiivsust on peetud üheks võtmeteguriks rasvumise ja sellega seotud haiguste vältimisel, saab mõni trennitegija liigutamisest rohkem kasu kui teine. 

Nii hiiri kui ka inimesi hõlmanud uuringust selgus, et kõrgem selenoproteiin P tase seostub nii vähenenud võimekusega teha trenni kui ka väiksema trennist saadud kasuga, kirjutab Medical News Today. Selenoproteiin P on valk, mida toodab maks. 

Esmalt uurisid teadlased kahte rühma jagatud hiiri. Ühes rühmas olnud hiirtel oli selenoproteiin P defitsiit ja teine oli kontrollrühm. Mõlema rühma hiired jooksid kuu aja jooksul iga päev 30 minutit jooksulindil. Uurijad leidsid, et selenoproteiin P defitsiidiga hiiretel oli kontrollgrupi hiirtega võrreldes kahekordne koormustaluvus. Samuti vähenes selle valgu defitsiidiga hiirtel vere glükoosisisaldus pärast neile insuliini süstimist. 

Uuringus osales ka 31 tervet naist, kes ei teinud enne regulaarselt trenni. Uuringu tarbeks tegid nad kaheksa nädala jooksul aeroobset trenni. Teadlased mõõtsid nende maksimaalset hapnikutarbimist. Uurimismeeskond avastas, et naistel, kel oli enne kaheksanädalast treeningprogrammi veres kõrge selenoproteiin P tase, oli madalam maksimaalne hapnikutarbimine kui neil naistel, kel oli selle valgu tase madalam. 

Praeguste soovituste järgi peaksid täiskasvanud inimesed tervise hoidmiseks liikuma iga nädal mõõduka intensiivsusega vähemalt 150 minutit või tegelema intensiivse aeroobse trenniga vähemalt 75 minutit.   

Samas võib reageerimisvõime trennile, seda nii vastupanu kui ka metaboolse tervise mõttes, inimesiti suuresti erineda. Uuringu ühe autori, Kanazawa ülikooli teadlase Hirofumi Misu sõnul on mõne inimese puhul näha, kuidas treening ei paranda aeroobseid näitajaid. Tulemused näitavad tema sõnul, et mõni inimene on kimpus trenni takistuste ja sellest saadud piiratud kasuga. 

Samas vajab trennitegemise takistuste teema pikemat ja täpsemat uurimist, mistõttu uurivad teadlased selenoproteiin P ja selle seost edasi. 

Uurimistulemused avaldati ajakirjas Nature Medicine. 

Tagasi üles