Ma ei teinud soojendust ega venitusi või mul olid valed jalanõud – nii põhjendavad jooksjad tihti oma vigastusi. Tegelikkuses on veel üks oluline tegur, mis jooksuvigastustes rolli mängib.
Levinud viga, mis põhjustab jooksjatel kõige enam vigastusi
Treeningujärgsed venitused ei pruugi vigastusi ennetada ning seda ei tee ka ideaalsed spordijalatsid, kirjutab Runtastic spordiblogi. Pigem on vigastustest hoidumisel võtmesõnaks treeningkoormus. See teadmine põhineb nii uuringutel kui ka reaalsetel kogemustel. Nimelt tuleb oma kehalised võimed treeningkoormusega kohandada, kuid eriti kipuvad sellega mööda panema algajad jooksjad, kes tahavad kõike kiiresti ja palju korraga. Kui keha aga temalt nõutavaks koormuseks veel valmis pole, ongi traumad kerged juhtuma.
Üldiselt soovitatakse joostes järgida kümne protsendi reeglit. See tähendab, et nädalast nädalasse ei tasu oma treeningkoormust ja kilometraaži suurendada rohkem kui maksimaalselt kümne protsendi võrra. Seetõttu tasub mõõta oma nädalas joostud kilomeetrite arvu. Kümne protsendi reegel ei tähenda aga seda, et peaksime sellest täpselt lähtuma. Alles jooksma hakates tuleb olla kannatlik ning rohkem jälgida keha taastumist treeningust kui seda, et jookseksid aina kiiremini ja kauem.
Jälgida tasuks ka ületreenimise märke, mis ei pruugi avalduda ainult füüsilistes traumades. Ületreenimise sümptomid on näiteks ka suurenenud ärrituvus, pidev väsimus ning probleemid uinumisega. See tähendab, et keha ägab juba stressi all ning vajab taastumiseks rohkem puhkust. Tihti kipuvad inimesed eirama tööalaseid ja eraelulisi stressoreid ega arvesta seda, et ka trenn võib stressi lisada. Igasugune stressor avaldab aga mõju sellele, kuidas keha füüsilisest koormusest ja vaimsest pingest taastub. Seega stressirohkel perioodil olgu treeningust taastumise aeg pigem pikem kui lühem.