Kuidas tulla toime alaseljavaluga?

Alaseljavalu on sage probleem. Foto: Shutterstock

Alaseljavalu on Eesti inimestegi seas laialt levinud tervisemure, mis üldiselt on mööduv ja tõsiseid haigusi on selle taga peidus harva, tõdeb taastusarst doktor Eve Sooba.

Alaseljavalu tekitajad võivad olla erinevad keha koed alates lihastest, lülivaheketastest, lõpetades lülidevaheliste liigeste või sidemetega selja piirkonnas. Valu võib tekkida nii nende kudede talitluses (näiteks lihas on tugevalt pinges) kui ehituses (näiteks lülivaheketas on väljasopistunud). Ehk teisisõnu, ühe mittespetsiifilise alaseljavalu mõiste alla koonduvad mitme erineva põhjusega vaevused, mille hindamine ja ravikäsitlus on sarnased. Alaseljavalu all mõistame valu alaseljas ja see võib kiirguda ka jalgadesse. Valu võib olla lühiajaline või muutuda krooniliseks. Ravijuhisele vastavalt liigitatakse valu ägedaks, kui see kestab kuni kuus nädalat, edasi alaägedaks ja krooniliseks nimetame valu, kui see on kestnud üle kolme kuu.

Valu võib olla alguses hirmutavalt tugev, siit ka inimeste hirm ohtlike haiguste ees. Enamasti me ei saa tekkiva valu tugevusest lähtuvalt selget infot selle põhjuste ja ulatuse kohta. Nimelt on ilmnenud paljude radioloogiliste uuringute põhjal, et alaseljavalu tugevus ei olnud vastavuses uuringutes leitud muutuste ulatusega. Seepärast annab ka ravijuhis arstidele tekkinud alaseljavalu korral soovituse esmalt mitte teha röntgenit ja teisi radioloogilisi uuringuid, kui ei jää kahtlust luumurrule või kiirelt operatsiooni vajavatele haigustele.

Alaseljavaluga inimeste puhul on leitud ka seda, et neile põhjusi detailselt lahti seletades ja meditsiinitermineid kasutades võivad inimesed nimetustest kohkuda ja arvata, et need muutused seljas on väga ohtlikud. Seega soovitab ravijuhis arstidele, et nad põhjusi lahti seletades ei keskenduks muutustele, vaid pigem seletaksid lihtsas keeles üldisemalt asja olemust ja annaksid inimesele lahendusi vaevustest vabanemiseks.

Kõige olulisem on alguses inimest hoolikalt uurida ja kui arst kahtlustab tõsist haigust, siis ka uuringud ja ravi muutuvad. Muidu on röntgenülesvõte pigem nagu portreefoto, mis edasise ravi mõttes lisainfot ei anna ega ravitaktikat muuda.

Tugeva valu korral nõuavad inimesed uuringuid vähihirmu tõttu või kartuses, et midagi on seljas katki läinud, sest valu on tihti alguses liikumisvõimet piirav. Siin saame kindlasti inimesi rahustada, vähk ja teised ohtlikud haigused on seljahaiguste seas väga harvad, peamine põhjus on ikka see tavaline mittespetsiifiline alaseljavalu.

Mis on seljavalu puhul nii-öelda punased lipud?

Ohtlikke haigusi põhjustavat valu kannatavad väga vähesed inimesed ja perearsti roll ongi esmalt need operatsiooni, spetsiifilist ravi või koormuse piiramist nõudvad tõsised haigused ära tunda. Selliseid ohtlikele haigustele viitavaid haigustunnuseid nimetatakse punasteks lippudeks ja esimesel arstivisiidil tulebki enne tavalise alaseljavalu raviotsust need punased lipud välistada. Punaste lippude tüüpilised esindajad on lülimurd, põletikuline liigesehaigus, kasvaja, selja bakteritest põhjustatud põletik jt. Diagnoosi aitavad täpsustada põhjalik küsitlemine ja vereanalüüsid. Arst uurib inimese varasemaid haigusi, näiteks ega patsiendil ole viiteid immuunsuse langusele teiste haiguste raviks mõeldud ravimite tõttu või ega tal ole luuhõrenemist. Põletikulisele seljahaigusele võib saada viiteid perekonnas esinevatest põletikulistest liigesehaigustest, sest sageli on need pärilikud. Põletikku ja infektsiooni reedavad aga muutused vereanalüüsides. Tõsist infektsiooni reedab ka palavik. Seljavalu iseloom, tema kestus ja allumatus valuravile on samuti oluline. Näiteks luumurru ja infektsiooni puhul on valu tugev ja püsib või süveneb ja inimene ei saa voodist tõusta ka kolme kuni viie päeva pärast, vaatamata tugevale valuravile. Bakteritest tingitud või kasvajavalu teevad inimese ka muus mõttes haigeks, lisaks valule pole inimesel söögiisu. Punaste lippude alla kuuluvad ka närvikahjustused, kus sool või kusepõis ei tööta normaalselt, häiritud on tundlikkus jalgade vahel n-ö ratsapükstena.

Punaste lippudega seotud haigused on siiski harvad, tavaline ehk mittespetsiifiline alaseljavalu võib olla aga alguses väga tugev, kuid on raviga mööduv ja healoomuline.

Mittespetsiifiline alaseljavalu ei pruugi paari päevaga vaibuda, see võib aega võtta isegi koos raviga kaks-kolm nädalat.

Mida teha siis, kui mittespetsiifiline alaseljavalu jääb püsima?

Suuremat muret arstidele valmistavad need inimesed, kellel on oht muutuda krooniliseks seljavalutajaks (kui valu kestab pidevalt üle kolme kuu) või nad juba põevadki kroonilist alaseljavalu. Siis on raskem tervistuda, inimene on rohkem häiritud, kipub võitluses valuga alla andma ja jääb ka tihti töölt eemale.

Ravijuhis soovitab arstidel sellise riskiga patsiendid kohe alguses välja selgitada, et neile paremini nõu anda, sest nemad peavad iseendaga rohkem tegelema. Ka tervishoiusüsteemis tuleb nendele mitmekülgsemalt läheneda. Sellised inimesed on sageli hirmul, ootavad uuringuid, soovivad erinevate arstide konsultatsioone, ei oska aga iseenda tegutsemises ravi võtit näha. Ravijuhis soovitab neile konsultatsioonide asemel hoopis põhjalikumat taastusravikäsitlust erinevate meekonnaliikmete kaasamisega, sest tihti on neile vajalikud ka psühholoogi konsultatsioonid ja valuarst.

Leitud on, et valu tundmine on inimestel erinev, seda mõjutavad ka kodused, tööalased jm psühholoogilised faktorid. Pikka aega kestev valu ise aga võib muuta ka organismi enda reaktsiooni valule ning inimene võib tänu närvisüsteemi muutustele olla valule enam tundlikum ja jääb nii-öelda valurattasse lõksu.

Mida saab inimene ise teha?

Nagu öeldud, pole paljudel juhtudel mittespetsiifilisel alaseljavalul ühte selget põhjendust ja see möödub mõne nädalaga. Väga oluline on, et sellise valuga inimene ei jääks koju kotile vedelema, vaid kui tervis juba vähegi lubab, püüaks tasapisi liikumist taastada, tööl hakata käima, see aitab valuga edukamalt toime tulla.

Patsiendijuhendis on ägeda valuga inimesele lamavat asendit soovitatud ja puhkamiseks valu lõõgastava võttena, pidevat lamamist aga ei soovitata. Ühele sobib üks asend, teisele inimesele teine, kuid terveks päevaks voodisse jääda pole õige. Kohe ei pea minema ka füsioteraapiasse, sest alguses valuga suurt midagi teha ei saa ja valu võib ideaalis ka ise näiteks kahe-kolme nädala jooksul mööduda. Valu vähenedes soovitab patsiendijuhend kasvava koormusega harjutusi ja neid saab teha vastavalt võimekuse kasvule.

Seljavalu võib elu häirida teatud ajaks, kuid see ei ole veel katastroof. Väga paljudel on elus selg valutanud ja valu on lahenenud. Samas hakkavad inimesed valu peale liigselt muretsema, keskenduvad sellele ja käivad mööda arste, samal ajal ise seljavalu lahendamiseks midagi kasulikku ette ei võta. Tuleb mõista, et keha ei ole täiuslik, ikka on mõni puudus, mõni nõrk koht ja selleks võib olla ka selg.

Seljavalule leiab abi, aga ise tuleb end ka kõvasti aidata. Siinkohal tuleb seljavalutajale soovitada riskifaktorite kontrolli alla saamist, nagu kehakaalu normaliseerimine, suitsetamisest loobumine ja igapäevane füüsiline aktiivsus. Liikumine, sealhulgas tavaline aeroobne tegevus, nagu kõnd, vesivõimlemine, ujumine vm vees liikumine, jalgratas, on lisaks harjutustele alaseljavalu ravis olulisel kohal, et valu vähendada. Kui inimene ise liigub ja on aktiivne, hakkab ka valu iga päevaga vähenema. Ka siin kehtib soovitus liikuda mõõduka koormusega minimaalselt 150 minutit nädalas.

Allikas: haigekassa blogi