Tähelepanu, seltsimehed unetud ja norskajad!

Postimehe ajakirjanik Gert D. Hankewitz tegi Tartu Ülikooli kliinikumis läbi uneuuringu - unehäiretega spetsialisti poole pöördunut jälgib tänapäevane tehnika. Foto: Sille Annuk

Tartu Ülikooli kliinikumis tehtav uneuuring annab selgust, miks inimene norskab või välja puhata ei saa.

Õhtul kella kuue paiku jõuan Tartus Kuperjanovi 1 asuvasse kõrvakliinikusse. Selle hoone neljandal korrusel on mitu palatit, millest kahes tehakse pea iga öö üks uneuuring ehk polüsomnograafia, selgitab mind vastu võtma tulnud meditsiiniõde. Kokku on kliinikumil seadmeid neli, kuid töös on neist enamasti kaks. Nende kasutamist peab n-ö mitteerakorraline patsient oma pool aastat ootama.

Pärast mitme küsimusega ankeedi täitmist hakkab õde paigaldama seadmeid, mis mõõdavad aju elektrilist aktiivsust, silmalihaste ja lihastoonuse elektrilist aktiivsust, südametegevust, hingamist, norskamist, organismi hapnikuvarustust ja kehaasendit. «Nende näitajate alusel saame öelda, millal inimene uinub, millal ärkab, kui suur on sügava une osa ja kui suur on unenägude unega seotud une osa. Viimased on olulised unekvaliteedi hindamisel ehk lihtsalt öeldes, kas meie uni peaks andma meile puhanud enesetunde,» räägib unearst Marlit Veldi. Lisaks filmib terve öö magajat infrapunakaamera.

Umbes tund ja mitu meetrit teipi hiljem on mu nägu ja pea paksult klemme täis ning kaelas ripub umbes kolme arvutilaadija suurune seade, kuhu lähevad juhtmete otsad.

Uuring hakkab peale pool kümme õhtul. Selleks ajaks peab välja lülitama udust pilti näitava televiisori ja kaasavõetud sülearvuti. Kuna raamatut ma kaasa ei võtnud, tutvun umbes kümneni palatisse pandud uneteemaliste artiklitega. Pool tundi hiljem otsustan magamist proovida, mis tuleb üllatavalt hästi välja, nagu hommikul tagasisidet kuuldes selgub, vaatamata sellele, et juhtmete tõttu ei saa lesida samas asendis nagu koduvoodis.

Uuring kestab hommikul poole seitsmeni, mil õde äratama tuleb. Ei tasu karta, et nii varajasel kellaajal täielik ärkamine raskeks osutub, kuna klemmide kinnituseks kasutatud teibi eemaldamine on omajagu valus protseduur.

Kliinikumi kodulehe kohaselt kannatab enamik keskusesse vastuvõtule pöördujaist uneaegsete hingamishäirete all. Samuti esineb unetuse, liigunisuse, une- ja ärkveloleku rütmi ning uneaegsete liigutushäiretega haigeid.

Mina olen tulnud siia esimese ehk norskamise pärast. Mind see eriti ei sega, küll aga mu lähedasi. Seetõttu keskendub dr Veldi tagasiside andmisel põhiliselt minu probleemile.

Haigekassa andmeil osutati mullu uneuuringu teenust erinevates raviasutustes üle Eesti 764 korda. 2012. aasta I kvartalis 202 korda. Uuring peaks andma Veldi sõnul vastuse päris mitmele küsimusele.

«Mina vaatlen unehäirete kaebustega haiget kõigi tema hädadega koos ja sageli ei oska inimene ise arvatagi, milline tema kaebus on oluline unehäire välja selgitamiseks. Norskamine on üks tunnus, mis annab märku, et inimese uneaegne hingamine võib olla häiritud, ja viimasest tingitult ei saa organism normaalselt hapnikuga varustatud,» räägib ta.

Siinkirjutaja põhjus une­uuringule minna oli saada mittekirurgiline lahendus, sest mõni aasta tagasi ütles üks arst, iroonilisel kombel ilma 264,48 eurot maksva (haigekassa kulul) uuringutagi, et operatsiooni on vaja. Siit ei õnnestunud ka muud diagnoosi saada.

Ent on inimesi, kes pääsevad sellest näiteks kehakaalu langetamisega või näiteks positiivse õhurõhuaparaadiga.

«Kõrvakliinikus kuulub unehäiretega haige uurimise juurde ülemiste hingamisteede, see on ninast kuni kõrini, suuruse, kuju ja funktsiooni hindamine. Ülemistes hingamisteedes leitud hädade, uneaegsete hingamishäirete esinemissageduse ehk unelämbuse raskusastme, patsiendi kehakaalu ja kaasuvate haiguste alusel saab otsustada, millist ravi patsient vajab,» ütleb Veldi.