Rehm: alkoholi tuleb juua õigesti

Professor Jürgen Rehm kinnitab, et täielik kainus pole alkohooliku ainus ravivõimalus. Edu võib saavutada ka siis, kui arsti abil õnnestub lihtsalt vähem ja kontrollitult juua. Foto: Liis Treimann

Ei ole ainult vähe ja palju joomine, on ka lollilt ja targalt, õigesti ja valesti joomine, selgitab Jürgen Rehm, Toronto ülikooli professor ja Dresdeni tehnikaülikooli teadlane, üks maailma tuntumaid alkoholisõltuvuse uurijaid. Nüansirikkamat pilti pakub professor Rehm ka ravist rääkides – seda efektiivsemaks muuteks võiks Eestis alkoholisurmasid vähendada 40 protsenti.

Kas te ise joote alkoholi?

Joon ikka.

Alustuseks võiks meenutada mõningaid arve. Näiteks seda, et kolmandik  enneaegsetest surmadest täiskasvanud Eesti meeste seas on seotud alkoholiga.

Peaaegu kolmandik, aga see on ikkagi jube arv. See on väga kõrge näitaja, Euroopas on Eesti sellega teisel kohal. Naistel on see arv üks üheksast. Need arvutused on tehtud eeldusel, mis juhtuks siis, kui Eesti ühiskonnas poleks üldse alkoholi.

Alkohol on bioloogiliselt seotud umbes 120 haigusega, tõsi, iga haiguse puhul on seos alkoholiga erinev. Näiteks rinnavähisurmadest saab alkoholiga seostada alla kümne protsendi juhtudest, aga kui hakata neid seoseid kokku liitma, siis tulebki kokku see väga kõrge suremuse näitaja.

Inimesed tavaliselt ei taju sellist alkoholi rolli. Alkohol on varjus olev tapja. Peale haiguste tuleb lisada aga ka õnnetused, liiklussurmad, enesetapud, uppumised. Näitajad on muidugi palju kõrgemad meeste seas, sest mehed mitte ainult ei joo rohkem kui naised, vaid nad joovad ka palju lollimalt.

Mis on alkoholisõltuvus? Kas on olemas üks ja ühene definitsioon?

On meditsiiniline definitsioon ja see pole üks, vaid koosneb mitmest kriteeriumist. Sa pead vastama vähemalt kolmele kriteeriumile, et saaks rääkida alkoholisõltuvusest. Kõigepealt tuleb mainida taluvust – sa pead jooma üha rohkem ja rohkem, et saada sama efekti. Teismelisena esimest korda alkoholi proovides jääd purju juba esimesest klaasist, aga mida rohkem harjud, seda rohkem tuleb juua sama efekti saavutamiseks.

Teine asi on joomise lõpetamise järel tekkiv reaktsioon (võõrutusefekt), ka see on bioloogiline – värisemine, kogelemine, higistamine, mõnedel inimestel on efektid isegi hullemad. Lõpuks ongi kaks poolust, bioloogiline ja psühholoogiline, millest saab ilmselt rääkida kõikide sõltuvuste juures – sa ei saa enam ilma alkoholita lihtsalt elada. Ja loomulikult ka sotsiaalne kriteerium, alkohol segab sinu pereelu, tööelu, suhtlemist teiste inimestega.

Kuidas aga keskmine inimene saaks hinnata, kas tal on alkoholiga probleeme?

On mõned instrumendid. Need pole sada protsenti toimivad ega sada protsenti täpsed, aga abiks ikka. Esiteks võiks küsida, mis juhtuks, kas ma tulen toime, kui ei joo enam üldse. Teiseks võiks küsida, kas mul on vajadus juua igal hommikul. Kolmandaks, kuidas minu keha reageerib, kui lõpetan joomise, kas ja millised on võõrutusnähud. Samuti võiks küsida, kas on olukordi, kus ma ei suuda joomist kontrollida. Näiteks lähen õhtul peole, mõtlen, et võtan klaasi või paar või kolm – kas suudan lõpetada või lähen edasi?

Üks asi on liiga palju joomine. Kas on aga olemas ka õigesti ja valesti joomine? Kuidas juua õigesti?

Muidugi on. See on Itaalia moodi joomine. Nad joovad iga päev. Nad ei joo väljaspool söögiaegu. Nad ei joo kunagi ühekorraga liiga palju. Kui ma ütlen «nemad», siis pean silmas enamikku itaallastest. Kuid eriti noorte seas on ka seal alkoholijoomise harjumus muutunud, sarnanedes üha enam sellega, kuidas juuakse Ameerikas või Eestis…

Mida tähendab Eesti või Ameerika moodi joomine?

See tähendab väljaspool söögiaegu joomist. Lihtsalt õhtul välja jooma minemist. Nädalavahetustel joomist. Rohkem õlle ja kangete napside joomist. Ma ei taha sellega öelda, et õlles oleks midagi halba, alkohol on alkohol ja pole vahet, kas saad selle õllest, veinist või kusagilt mujalt.  Mida ma aga tahan öelda, on see, et traditsioonilises Itaalia kultuuris joodi veini ja joodi söögi ajal, nüüd on harjumused muutumas. Üleüldse muutuvad joomisharjumused noorte seas üle maailma üha sarnasemaks ja sarnasemaks.

Kas alkoholis on ka midagi kasulikku? Kas joomises on ka midagi head?

Ikka, alkoholil on kasulikud küljed. Alkohol «lahjendab» verd.

Küsin igaks juhuks üle: kas te peate silmas alkoholi, mitte ainult veini või punast veini, mille puhul mõnikord öeldakse, et see vähendab südamehaiguste riske?

Ei, me räägime alkoholist, sama kehtib ka siis, kui jood viina. Seega, «lahjendab» verd ja sellega vähendab teatud südamehaiguste riski. Teine positiivne mõju on see, et alkohol soodustab nn hea kolesterooli teket. Need on kaks peamist mõju ja on samad veini, viski või viina puhul. Paraku saab selle efekti kätte väga väikeste kogustega, poolest klaasist veinist päevas. Kindlasti pole mõtet ennast petta, keegi ei joo alkoholi selle tervislike omaduste pärast.

Ma tean, et teie vaated alkoholisõltuvuse ravile on üsna erinevad arstide traditsioonilistest vaadetest, mis on umbes sellised: jood või ei joo üldse. Teie ütlesite, et enamik inimesi ei mõtle niimoodi. Enamik inimesi tahaks pigem joomist vähendada, aga mitte sellest täiesti lahti öelda.

Teil on selles osas õigus. Enamik inimesi ja isegi need, kes lähevad alkoholiprobleemiga arsti juurde (neid on väike vähemus), ka nende seas on vähemalt pooled sellised, kes ütlevad, et ma tahan lihtsalt juua vähem. On täiesti vale neile selg pöörata. Ka nendega tuleb tegeleda, on teraapiad, on isegi teatud medikamendid, mis vähendavad joomist, aga mis ei vii täielikule karskusele.

Ka suur hulk neist, kes tulid eesmärgiga täiesti kaineks saada, muutuvad ja ütlevad, et ma näen nüüd, et suudan oma joomisharjumisi kontrollida, ja tahan sellega jätkata.

Täielik kainus on väga raske eesmärk, see on väga kõrge barjäär. Alkohol on meie ühiskonda nii tugevalt juurdunud, et seda täielikult vältida on keeruline: kuidas ma käitun vanaaastaõhtul, kui kõik minu ümber šampanjaklaasi tõstavad, kuidas ma sobitun sõprade seltskonda, kes käivad koos grillimas ja õlut joomas?

Kustkohast aga see absoluutse kainuse vaade pärit on, see, et jood või ei joo, must või valge lähenemine, mis ka praegu alkoholisõltuvuse ravis valitseb?

Minu isiklik arvamus on, et suur osa sellisest lähenemisest on seotud anonüümsete alkohoolikute liikumisega. See on eneseabigrupp, mille juured ulatuvad 1920. aastate Kesk-Lääne-Ameerikasse, väga tugevad seosed religiooniga. See on uskumuste süsteem, must – valge, hea – halb, joon – ei joo.

Ma ei taha mingil juhul öelda, et see grupp või selline lähenemine ei aita inimesi – nad on aidanud väga paljusid, päästnud elusid, ma tunnistan täielikult. On aga vale öelda, et see on ainuke võimalus aidata alkoholisõltuvusega inimesi.

Vahel mulle tundub, et  mõned endised alkoholitarvitajad, kes muutunud kaineks, või ka ekssuitsetajad, on kõige vihasemad vastased, mõneti ka kibestunud, suurimad võitlejad, väga mustvalged…

Ha-ha-haa, täiesti õige. Samas, et  mind valesti ei mõistetaks, kordan üle, et ma austan anonüümseid alkohoolikuid, aga nad eksivad, kui arvavad, et see on ainuke tee. Muidugi on inimesi, kes peavadki joomise päevapealt lõpetama, inimesi, kel iga piisk on ohuks tervisele.

Alkoholismi ja selle ravi puhul on üks väga suur probleem märk, mis pannakse külge inimesele, kellel on probleeme alkoholiga.

Täpselt. Alkoholisõltuvusele vaadatakse kui nõrkusele, isiklikule läbikukkumisele. See on sinu viga, öeldakse. Kui see on aga nõrkus, siis on ka väga inimlik, et seda ei taheta tunnistada iseendale, oma naisele, oma perele.

Elu ei ole mustvalge, on palju vahevariante. Kui võtame elu, nagu see on, siis saame neid, kes abi vajavad, ka paremini aidata. Väga vähe inimesi Eestis saab alkoholiravi. Kui suudaks seda ravi tõhustada, suudaks Eesti vähendada alkoholiga seotud surmasid 40 protsendi võrra.