Haigutama ajav lugu

Foto: TopFoto/SCANPIX

Miks me haigutame? Selleks, et jahutada oma väsinud aju ja avaldada toetust teistelegi haigutajatele.

Haigutamise nakkav loomus on hästi tuntud inimeste maailmas ning juba mõnda aega on teada, et samasugune nakkusoht valitseb ka meie kõige lähemate sugulaste šimpanside seas. Kuid ajakirjas Proceedings of the Royal Society B hiljuti avaldatud uurimus tõestas esimest korda, et isegi joonistatud haigutava ahvi vaatamine arvutiekraanilt võib panna šimpansi magusalt lõugu laiutama.

Niisuguse eksperimendiga said maha Yerkes National Primate Research Centre’i teadlased eesotsas Matthew Campbelliga. Nad moodustasid 24 šimpansist vanuses 9–43 aastat omalaadsed mängupaarid.

Neile ahvipaaridele näitasid teadlased kaht kolmedimensioonilist arvutianimatsiooni, millest vaid üks kujutas uniselt haigutavat ahvi. Ning just see põhjustas arvutit vahtivail šimpansidel samasuguse reaktsiooni.

Teadlased oletavad, et nagu inimestel, ei pruugi ka ahvide vastuvõtlikkus haigutusnakkusele olla seletatav vaid lihtsa jäljendamisega. «Nakkuslikku haigutamist kontrollib sama mehhanism, mis muudab ka emotsioonid nakkavaks,» kirjutas Campbelli meeskond oma teadustöös. «Meie tulemus viitab otseselt animatsioonide tekitatud empaatilisele reaktsioonile.»

Haigutamise küsimust inimeste osas uurides on teadlased nimelt tähele pannud, et need persoonid, kes suudavad end kergemini samastada teiste isikutega – ehk kes on keskmisest empaatiavõimelisemad –, on haigutamisnakkuse suhtes samuti kõige vastuvõtlikumad.

Paari aasta eest korraldasid Londoni ülikooli Birkbecki kolledži teadlased katse, milles näitasid lastele videoid haigutavatest põngerjatest. Eksperimendis osalenud jõnglastest pooled olid aga autistid, kelle empaatiavõime on teatavasti pärsitud. Selgus, et just autistlikud lapsed olid videoid vaadates haigutamise suhtes kõige «nakkuskindlamad».

Kui mõlemale lasterühmale näidati aga lühifilmikesi, mis kujutasid lihtsalt huuli liigutavaid inimesi, jäljendasid seda tegevust nii autistlikud kui ka mitteautistlikud mudilased. Järelikult ei ole haigutamine pelk jäljendamine, vaid on seotud empaatiatundega, nentisid teadlased toona.

Nüüd on leitud teaduslik tõestus sarnasele järeldusele ka šimpanside kohta. Kuna nakkuslik haigutamine on omane vaid mõnele primaadiliigile, siis peab sellel olema kindel evolutsiooniline roll, mis tõenäoliselt oli seotud vajadusega hõlbustada mõistusele virguvate loomade grupi koostööd ning näiteks aidata neil üheskoos ärkvel püsida.

Ent tõenäoliselt on see vaid üks paljudest haigutamise funktsioonidest, sest haigutavad ju ka mitteprimaatidest loomad ning isegi linnud, kes analüütilise mõistusega just ei hiilga. Mullu avaldatud uuring näitas, et haigutamise kõige peamine mõte võibki olla hoopis aju mahajahutamises.

«Ajud on nagu arvutid,» ütles ABC Science Online’ile oma teadustöö selgituseks Binghamtoni ülikooli bioloog Andrew Gallup. «Need töötavad kõige efektiivsemalt siis, kui on suhteliselt jahedad, ning meie organism on kohanenud võimaldama neile maksimaalset võimalikku jahutust.»

Teadlased võtsid luubi alla papagoid, kellel on suhteliselt suured ajud ning kes elavad piirkondades, kus temperatuuri kõikumised võivad olla suured. Lisaks on papagoid täiesti vabad nakkuslikust haigutamisest.

Neid vaeseid linde seati kolme sorti keskkonnatingimustesse: esmalt pandi nad ruumi, mille temperatuur vaikselt tõusis, seejärel aga tuppa, kus oli algusest peale väga kuum. Kolmandaid linde hoiti kontrollrühmana tavatemperatuuril. Kaks viimast varianti ei suurendanud lindude haigutamishimu kuigivõrd, kuid tõusva temperatuuriga toas hakkasid nad senisest enam kui kaks korda sagedamini haigutama.

Tulemus oli kooskõlas teadlaste hüpoteesiga, et haigutamist põhjustab lindudel vaid mingi kindel temperatuurivahemik. Teisisõnu ei ole loomal füsioloogilist mõtet haigutada keskkonnas, mille temperatuur ületab tema kehatemperatuuri – sissehingatav kuum õhk muudaks tema olukorra pigem hullemaks. Samamoodi võib ka väga külma õhu käes haigutamine halvasti mõjuda.

Seega – juhul kui ei ole just tegemist haigutamisega empaatia märgiks ning sotsiaalsetel kaalutlustel, siis on haigutamise funktsiooniks lihtne jahutamine. Kui välisõhk on kehatemperatuurist jahedam, siis jahutab haigutamine vere temperatuuri näo piirkonnas, mis omakorda muudab pisut lahedamaks ka aju enesetunde. Ka väsinud inimese aju sisemine temperatuur on veidi kõrgem kui puhanust peast ning loomulikult paneb see ületöötanu haigutama.

See võibki olla põhjuseks, miks haigutamine mõjub värskendavalt ning und peletavalt, justkui hommikune tass kohvi.