Keha sisemine kell aitab reguleerida organismi veetaset kontrollivat hormooni, mis ei lase öösel veepuudusel tekkida ning ennetab ühtlasi ka vajadust öösiti tualettruumi külastada, selgus värskest uurimusest.
Miks ei ole öösel janu?
31. märts 2010, 09:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirjas Nature Neuroscience avaldatud artiklis tutvustavad Kanada McGilli ülikooli teadlased Eric Trudel ja Charles Bourque mehhanismi, mille abil keha ööpäevane rütm või niinimetatud sisemine kell kontrollib veetaseme reguleerimist, vahendab Tartu ülikooli teadusportaal
.
Ööpäevase rütmi süsteem võimaldab keha veetaset tajuvatel rakkudel aktiveerida rakud, mis vabastavad vasopressiini. See hormoon käsib kehal vett kokku hoida ning seeläbi hoitakse veetase öösiti normis.
Keha reguleerib veetaset peamiselt veepuuduse korral janutunde tekitamisega ja vee ülekülluse korral uriini tootmisega. Inimesed magades ei joo, seega peab keha võimalikult vähe vett kaotama, et ei tekiks veepuudus.
Madal veetase aktiveerib rühma rakke, mida nimetatakse osmosensoorseteks neuroniteks. Need aktiveerivad omakorda teised närvirakud, mis vabastavad vereringesse vasopressiini.
Vasopressiini tase suureneb une ajal, sisemise kella närvirakkude ehk kellaneuronite aktiivsus aga väheneb.
Trudel ja Bourque otsustasid kontrollida ideed, mille kohaselt kellaneuronite madalam aktiivsus võimaldab lihtsamini aktiveerida vasopressiini vabastavaid neuroneid. See tähendaks vee kokkuhoidu ja väiksemat uriinitootmist une ajal.
Selleks eraldasid teadlased roti ajust õhukesi lõikusid, mis sisaldasid terviklikke sensoorseid, vasopressiini vabastavaid ja kellaneuroneid. Isegi ajust eemaldamise korral tajusid kellaneuronid aja möödumist.
Teadlased stimuleerisid sensoorseid neuroneid ja uurisid elektrilisi signaale vasopressiini vabastavates neuronites, et vaadelda kahe rakugrupi vahel toimuvat suhtlemist. Seejärel uuriti kellaneuronite mõju sellele suhtlusele.
Kui kellaneuroneid tsükli «uneajal» ei aktiveeritud, oli sensoorsetel rakkudel lihtsam vasopressiini vabastavate rakkudega suhelda. Kellaneuronite aktiveerimine aga vähendas seda suhtlust märkimisväärselt.
Tulemused viitavad, et kellaneuronid on veekontrolli mõjutavaks lülitiks. Kui nende aktiivsus on kõrge, ei lase nad sensorrakkudel saata signaali vasopressiini vabastavatele rakkudele. Kui nad on aga vähem aktiivsed, saavad sensorrakud lihtsamini juhtida vasopressiini vabastamist ja kindlustada keha veeressursside kokkuhoidu.
Colwell juhtis tähelepanu, et uurimus viidi läbi rottide peal, kes on öise eluviisiga ja päeval magavad loomad. Kuigi vasopressiini tsükkel ja kellaneuronite aktiivsus on rottidel ja inimestel sarnane, tuleb siiski veel uurida, kas sama mehhanism töötab ka öösel magavatel loomadel.