/nginx/o/2011/03/17/540079t1hae4d.jpg)
Ajakirjas Nature Neuroscience avaldatud uurimus näitas, et stress jätab epigeneetilise jälje spermale, soodustades seeläbi omakorda depressiooni järgmistes põlvkondades.
Stress jätab jälje ka järgmisele põlvkonnale
/nginx/o/2014/12/12/3601955t1hb0af.jpg)
28. mai 2014, 16:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Traumaatilised kogemused on salakavalad. Nad ei suurenda pelgalt inimese vaimsete häirete riski, vaid võivad edasi kanduda ka järgmistele põlvkondadele, kirjutab ajakiri Nature.
Nii on näiteks teada, et inimestel, kes said trauma Khmer Rouge’i genotsiidis Kambodžas, sündisid hiljem depressiooni ja ärevuse all kannatavad lapsed, ning Vietnami sõja Austraalia veteranide laste seas on kõrgem enesetappude esinemissagedus kui üldpopulatsioonis.
Trauma kaugeleulatuv mõju tuleneb osaliselt sotsiaalsetest faktoritest, nagu see, kuidas vanemad suhtlevad oma lastega. Kuid stress jätab ka epigeneetilise jälje – keemilised muutused, mis mõjutavad DNA väljendumist ilma selle järjestust muutmata.
Ajakirjas Nature Neuroscience avaldatud uurimus näitas, et kokkupuude stressiga noores eas muudab mikro-RNAde tootmist hiirte spermas.
Zürichi ülikooli neuroteadlane Isabelle Mansuy ja tema kolleegid eraldasid emahiiri aeg-ajalt nende järglastest ja tekitasid emadele samal ajal stressi, asetades nad külma vette või seades neile liikumispiiranguid. Seda tehti igapäevaselt, kuid erinevatel aegadel, nii et emad ei saanud lastest (F1 põlvkond) eemalolekut ette ennustada ega neid eelnevalt enne lahkuminekut lohutada.
Sellisel moel üles kasvanud hiirepojad kippusid hiljem näitama depressiivse käitumise märke ja alahindama riske. Nende seemnevedelikus leiti viie mikro-RNA erakordselt kõrge tase. Neist ühe mikro-RNA puhul on aga teada seos stressi ja ainevahetusega.
F1 põlvkonna järeltulijad, F2 põlvkond, osutus omakorda depressiivseks, samuti ilmnes neil ebanormaalne suhkru ainevahetus. Nii F1 kui F2 põlvkonnal oli viie mikro-RNA tase ebanormaalne. Ning depressiivne käitumine kippus ilmnema veel ka kolmanda põlvkonna puhul.
Mansuy ja tema meeskond plaanivad uurida, kas sarnased muutused mikro-RNAs esinevad ka traumaatiliste sündmustega kokku puutunud inimeste või nende laste puhul.
Detroidis asuva Wayne'i riikliku ülikooli meditsiinikooli geneetik Stephen Krawetz ütles, et kõnealune uuring on märkimisväärne, kuna näitab, et sperma reageerib keskonnale. «Isal on palju olulisem roll kogu protsessis kui vaid oma genoomi edasiandmine,» tõdes ta.