Kuigi lasteaial ei ole kohustust vastu võtta haiget last, leiab osa vanemaist siiski võimaluse, kuidas oma haige laps sinna sokutada. Ka 39-kraadise palavikuga.
Lasteaeda viiakse ka puruhaigeid lapsi
2. november 2011, 09:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Terviseameti avalike suhete juht Iiris Saluri kirjeldas üht vestlust lasteaiajuhatajaga, kes rääkis, kuidas nende lasteaeda toodi hommikul 39-kraadise palavikuga laps. Kui lapsevanemale helistati, et ta lapsele järele tuleks, jõudis vanem lasteaeda alles kella kuueks õhtul.
«Kuhu me paneme selle lapse? Kas sel juhul ka häda ajab härja kaevu, kui olen hoolimatu? Kas tõesti on töö nii tähtis, et see kaalub üles lapse tervise?» oli Saluri nördinud.
«Ma saan aru, et töö on tähtis. Meil võib-olla on terves ühiskonnas need väärtushinnangud veidi paigast ära. Aga kui ma viin 39-kraadise palavikuga lapse lasteaeda, kas ma siis arvan, et ta saab rutem terveks? Ühel päeval pean ma ikka koju jääma,» lisas ta.
Korraks kadunud palavik
Samuti on terviseamet saanud teateid, kuidas vanemad viivad hommikul aeda lapse, kes näib küll veidi haiglane, ent kellel palavikku pole. Paari tunni möödudes tõuseb lapsel siiski palavik. Selgub, et vanemad on haigel lapsel palaviku tablettidega alla võtnud ja siis ta teiste juurde toonud.
Kui palavik on väga konkreetne haiguse näitaja ja õpetaja ei ole kohustatud sellist last hommikul vastu võtma, siis kergemate haiguste nagu nohu ja köha puhul on piir veidi hägusem. Saluri märkis, et tegelikult oskab iga lapsevanem väga hästi hinnata, kas laps juba on terve ja valmis teistega suhtlema või ta tegelikult seda ei ole.
Terviseameti avalike suhete juht Saluri rõhutas, et kõik algab inimeste suhtumisest: seda nii lapsevanemate kui ka tööandjate omast. Kui tööandjad võimaldaksid oma töötajatel paindlikumalt tööd teha, kas või kodus töötada, ja kui kõik vanemad oleksid sama suhtumisega lapse haigusse, siis tõenäoliselt poleks lasteaedades nii palju haigestumisi.
«See on raske. See peab tulema koostööst ja ennekõike peab see algama soovist, et ma tahan, et mu laps oleks terve ja ma tahan, et ta jääks terveks. Ja ma teen omalt poolt kõik selleks,» lausus Saluri.
Ühe probleemina tõi ametnik välja ka asjaolu, et paljudes lasteaedades on väga väikese ruumi peale ära mahutatud liiga palju lapsi. «Ja kui liiga palju inimesi on ühes kohas, on nakatumise oht alati suurem,» rääkis ta.
Kolmeaastase Oliveri ema Krista Fazijevi sõnul käib tema poeg esimest aastat lasteaias, kuid enamiku sellest ajast on ta lapsega siiski kodus olnud. Kuna naisel on ka peaaegu pooleteiseaastane tütar, siis nende pere jaoks lapse koju jäämine suur probleem ei ole.
Lasteaia asemel kodus
«Kui ma ükskord Oliveri lasteaeda viisin, siis tundus küll keegi seal kõrval nii hirmsasti köhivat, et juba jõudsin mõelda: poeg jääb niikuinii uuesti haigeks. Ja jäigi,» rääkis ta. «Lapsevanem ise teab, millise lapse ta lasteaeda viib. Enda lapse tervis on see, millega sa mängid.»
Nelja-aastase Rome ema Kristiine Kangust selgitas, et tema poja tervis on küllaltki tugev ja kõik nakkused poisile kohe külge ei jää. Samas möönis naine, et lasteaias pole ta haigeid lapsi kohanud.
«Aga vanema tüdrukuga oli küll nii, et iga kuu istusin kaks nädalat kodus haiguslehel,» selgitas Kangust ja lisas, et õnneks oli tal mõistev tööandja. Küll aga vaadatakse paljudes kohtades pidevale töölt puudumisele viltu.
Kahe lapse vanaema Sirje Tohver kirjeldas, et tema nelja-aastane tütretütar käis eelmisel aastal lasteaias reaalselt kohal vaid kuu jagu. Tema tütrel on õnneks võtta inimene, kelle hoolde oma lapsed jätta, ent paljudel sellist võimalust pole.
«Eriti raske on üksikvanemal ja kui tal ei ole seda tugisüsteemi taga, kui ta on tulnud Tallinna ja vanemad elavad kuskil kaugel-kaugel Valgamaal ja tal ei ole siin veel oma sõbrannasid tekkinud. Aga on ikkagi ka neid, kellel on see süsteem ja kes saavad kuidagimoodi hakkama,» möönis ta.
«See on nagu loodusseadus, et ega haigusi ära ei kaota. Ja paljud rühmad töötavad ju ainult ühe ruumiga. Nii et terve päeva on nad selles ühes toas ninapidi koos. Magavad samas, ja söövad samas ja halva ilmaga ei käi ka õues. Seal on tõesti nii, et üks köhatab ja pisikud lendavad,» lisas Tohver.