Sisuturundus

Kelle poole pöörduda hingehädas – kas psühhiaatri, psühholoogi või psühhoterapeudi poole?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje

FOTO: Confido tervisekeskus

Kuula artiklit

Tihti peljatakse, et südamekloppimise, hingamisraskuste ja ebaselgete valude põhjuseks on mõni kehaline haigus. Ometi võib tegemist olla ärevus- või meeleoluhäirega. Kelle poole pöörduda hingehädas – kas psühhiaatri, psühholoogi või psühhoterapeudi poole?

„Nende kolme vahel eksisteerib baasiline erinevus,“ märgib Confido keskuse psühhiaater Mari-Liis Laanetu. „Psühhiaater on arst, kes on lõpetanud arstiteaduskonna, spetsialiseerunud psühhiaatria erialale ja tegeleb psüühikahäirete diagnostika, ravi ja ennetusega. Psühholoog ei ole arst, ta on õppinud psühholoogiat, kuid temagi tegeleb psüühikasse puutuvate probleemide, nende käsitlemise, nõustamise ja abistamisega. Psühhoterapeut omakorda on reeglina kas psühholoog või psühhiaater, kes on lisaks omandanud mõne teatud psühhoteraapia väljaõppe.“

Keda tasub usaldada?

Paraku on Eestis paljuski seaduslikult reguleerimata, kes täpselt võib end terapeudiks või psühhoterapeudiks nimetada. „Terapeudi kutse võib võrdlemisi lihtsalt saada ja see ei pruugi tähendada, et inimesel oleks lisaks ka psühholoogi või psühhiaatri haridus,“ hoiatab dr Laanetu. „Teatud teraapiavormid ei ole teadus- ega tõenduspõhised ja pole teada, palju ning millise kvaliteediga on neid harrastavatele terapeutidele õpetatud inimese psüühikasse puutuvat ning psühhopatoloogiat. See mure vaevab ka Eesti Psühhiaatrite Seltsi ja erinevaid psühholoogide ühinguid. Juba mitmed aastat on Kutsekojas laual temaatika, keda võiks psühhoterapeudiks nimetada ja kellele vastav kutse väljastada. See on vastakaid arvamusi tekitav nö hall ala ja võib täheldada, et terapeudi terminit kasutatakse sageli oma parema äranägemise järgi. Eri (psühho)teraapia pakkujate kodulehti vaadates on seal aeg-ajalt isegi ära märgitud, et antud teraapia on mõeldud tervetele – sa võid sinna pöörduda juhul kui sul pole psüühikahäiret. Sageli aga inimestel puudub endal arusaam oma psüühilsest seisundist ning abi hakataksegi otsima siis kui probleem on juba tõsine.  Kui aga terapeudil puuduvad oskused psüühikahäiret ära tunda, võidakse sekkumisega teha kasu asemel olulist kahju.

Kui abi otsimiseks kuhugi pöörduda, paneb dr Laanetu inimestele südamele püüda aru saada, mis spetsialistiga on tegu ja mis haridus tal on. „Psühhiaater suudab hinnata, mis probleem tema juurde tulnut vaevab, mis valdkonda see puutub ja millist sekkumist vajab. Sageli polegi vaja kirjutada välja ravimeid ega muul moel tõsisemalt sekkuda, vaid soovitatakse psühhoteraapiat, et oma probleemidest aru saada ja nendega paremini toime tulla.“

Sealjuures ei ole kindlasti mitte tõepõhja all nõukogude-ajast pärit ja siiani visalt püsival eelarvamusel, justkui võetaks psühhiaatri juurde mineja kohe nö „arvele“ .  Dr Laanetu lükkab selle kartuse ümber: „Kõik, mis arstile pöördumisega kaasneb, on konfidentsiaalne.  Psühhiaatri vastuvõtt on sarnane teiste arstide poole pöördumisega-tullakse arstile, räägitakse muredest, leitakse neile selgitused või diagnoos ja arutatakse ravivalikuid. Pole vajadust või nõuet (v.a erijuhud), et inimene peaks hiljem avaldama kuskil oma terviseandmeid või asjaolu, et tal on olnud kunagi depressioon või ärevushäire.“

Ärevushäirega võivad kaasneda hingamisraskused, valud ja südamega seotud vaevused

Vaevused, millega tänapäeval enim hingetohtrite poole pöördutakse, on ärevus- ja meeleoluhäired. „Sageli inimesed ei saa arugi, et see, mis vaevab, on ärevus,“ nendib dr Laanetu. „Juhtub ka vastupidist – arsti juurde tulnult kõlab hakatuseks iseenda pandud diagnoos: „Mul on ärevushäired.“

Küllap on meist igaüks tundud ärevust eksami või mõne riskiolukorra eel, millega kaasnevad südamepekslemine ja hingamisraskused, kuid see on normaalne. „Ärevus on ka evolutsiooniliselt igati normaalne kaitsereaktsioon,“ jätkab Mari-Liis Laanetu. „Elu hakkab ülemäärane ärevus häirima siis, kui ta enam ei seostu situatsioonidega, milles oleks põhjendatud ärevust tunda või kui need reaktsioonid on ebapropotsionaalselt tugevad või pikaajalised.“

Sageli võib ärevus ka ise  üle minna – näiteks stressirohke tööperiood möödub ning inimesel hakkab parem. Samas ei ole see reegel. „Paljuski oleneb ärevuse püsimine sellest, kui suur ja ulatuslik häire on jõudnud välja kujuneda ning kui palju see on situatsioonipõhine. Psühhiaatrias on alati teatud protsent häireid, mis paranevad ise ega vajagi abi, aga juba välja kujunenud ärevushäire puhul on vähe tõenäoline, et teatud pingeallika lahenedes kõik korda saab. Sageli võib minna vastupidi- väga pingelisel perioodil tulevad inimesed hästi toime – nad on tegevuses ja mõtted keskendunud lahenduseni jõudmisele.  Ent kui suurem  stress ja pinge mööda saavad ning on mahti hinge tõmmata ja enda ja oma mõtetega nö üksi  jääda, läheb enesetunne oluliselt kehvemaks“.

Mõnikord kaasnevad erinevate ärevus- ja meeleoluhäiretega kehalised sümptomid, mida ei osata pidada psüühikaga seonduvaks. „Tihti kardetakse, et hingamisraskuste, südamega seotud vaevuste ja valude põhjuseks on mingi kehaline haigus ja sellest lähtuvalt käiakse erinevate arstide juures püüdes leida põhjust,“ on dr Laanetu näinud. „Tehakse lugematul hulgal uuringuid, ent põhjendust kaebusele ei leita, kuni mõni tohter soovitab: äkki te peaksite minema hoopis psühhiaatri juurde?“

Millal ärevusprobleemidega arsti poole pöörduda, on mõistagi väga individuaalne. Olulisteks näitajateks on ärevusest põhjustatud stressitase ning igapäevase elu (sotsiaalse suhtlemise, õpingute, töö jmt) häiritus.

Milliste sümptomite puhul ärevusele mõelda?

„Kindlateks sümptomiteks on ülemäärane muretsemine,  pinge- ja rahutustunne, võimetus lõdvestuda, keskendumisraskused, tugevad ärevus- või paanikahood, millega kaasnevad nt südame kloppimine, hingamisraskused ja erinevad kehalised sümptomid nagu külma- ja kuuma- või sipelgate jooksmise tunne,“ loetleb dr Laanetu. „Kindlasti on oluline näitaja ööuni. Kui see häirub, võiks mõelda, miks see nii on? Harva on tegu eraldi diagnoositava unehäirega – tavaliselt ei lase magada stress või pinge.“

Meeleolu- ja ärevushäiretest alkoholsõltuvuseni

Üks praegusaja levinumaid psüühikahäireid on depressioon. „Enamasti on selle teke põhjustatud mitmete tegurite kombinatsioonist- ühelt poolt geneetiline eelsoodumus, teisalt see, kuidas osatakse stressi ja pingetega toime tulla, milline on elukorraldus, millised sündmused inimese elus toimuvad“ kirjeldab dr Laanetu. Väljendunud depressiooni puhul on üks osa raviprotsessist ka ravimite tarvitamine.

„Antidepressante on saadaval üsna palju, kuid kindlasti mitte piisavalt – jätkuvalt leidub depressiooniga patsiente, kelle vaevusi üks, teine ega kolmas ravim piisavalt ei leevenda“.

Paraku kohtab sedagi, et oma murele leitakse kättesaadavaim „ravim“ – alkohol. „Olgugi alkohol kiire antidepressiivse efektiga, ei saa end pikemas perspektiivis  alkoholiga ravida “ hoiatab dr Laanetu. „Vahel juhtub, et oma vaevusi leevendatakse pikema aja jooksul alkoholiga ning arstile jõudmise ajaks on sageli juba ka arstil raske aru saada, kumb on esmane probleem, kas depressioon või alkoholism.“

Pahatihti loevad inimesed depressiooniravimite patsiendi infolehest kõrvalmõjude kohta, ehmatavad ära ning otsustavad end hoopis alkoholiga ravida. „Ei ole kahtlustki, kumma põhjustatud kahjustused on suuremad,“ muigab dr Laanetu. „Kui antidepressandid on õigesti määratud ja tarvitatud, on nad ka enamasti  hästi talutavad. Harva esineb olulisi kõrvaltoimeid ja siis saab alati ravimit vahetada. Liigub lugematult nö linnalegende, mida antidepressandid kellelegi on põhjustanud, aga need ei ole reeglina adekvaatsed ja reaalsed jutud. Sageli ei suuda inimesed ka vahet teha, võtavad nad rahusteid või antidepressante – ja need on absoluutselt erinevad ravimid. Nagu paraku meditsiinis olema kipub- räägitakse siis kui midagi negatiivset juhtub. Kõik need lugematud juhud, mil abi on saadud ja kõik on hästi läinud, jäävad aga sageli pigem inimeste enda teada. Olukorras, kus meil on jätkuvalt väga kõrge suitsidaalsus, peaks ja võiks rohkem ka sellest rääkida.“

Viimasel ajal on kuulda arutelusid, kas raviresistentse depressiooni leevendamisel võiksid kasutusse tulla psühhedeelilised ained, tehakse vastavaid teadusuuringuid, püütakse välja töötada ravimeid või ravimeetodeid. Paraku on ka märgata tendentsi, et inimesed on hakanud justkui ravi või abi saamise eesmärgil omal käel vastavaid aineid tarvitama.

Dr Laanetu usub, et see ei ole pikemas perspektiivis mõistlik lahendus. „Praegu ei ole jõutud

üheste järeldusteni, et hallutsinogeenid või teised sedalaadi ained ootuspäraselt toimiksid ja oleksid ohutud, ning see ei ole kindlasti asi, mida peaks iseseisvalt praktiseerima või kellegagi koos nö testima.  Aju on oluline ja tundlik organ, millega ei maksa eksperimente teha.“

Psühhiaatri konsultatsiooni kohta loe lähemalt »
Lisainfo:
www.confido.ee info@confido.ee, tel 6299277.

Allikas:
Raadio KUKU saade "Mõtle tervelt"
Saatejuht: Marek Strandberg
Toimetaja: Katrin Idla  

    Tagasi üles