Perearst: väga sageli veeretab patsient oma tervisevastutuse arsti peale

Analüüsid ja uuringud on selleks, et haigusi tuvastada, mitte ilma kaebusteta inimest terveks tunnistada.

FOTO: Andriy Popov/PantherMedia / Scanpix

Perearst Tiina Saksa sõnul puudub sageli inimestel arusaam tervisevastutuse olemusest. Harvad ei ole olukorrad, kui uksest astub sisse patsient, kes on oma eluviisidega jõudnud sinnamaani, et nüüd peaks hakkama arst teda terveks ravima, aga nii, et ta ise eriti midagi tegema ei peaks, ütles Saks intervjuus Med24-le.

Millised on Teie arvates praegu perearstide jaoks peamised murekohad?

Kindlasti on perearstide suur mure liigne töökoormus, keeruline on saada asendajaid puhkuste ja koolituste ajaks. Kõik see viib arstide läbipõlemiseni. Selles vallas ootaksin märksa enam initsiatiivi ja abi terviseametilt. Mul on hea meel, et hiljuti allkirjastati koostöös sotsiaalministeeriumi, haigekassa ja terviseametiga hea tahte leping, mille kohaselt perearsti nimistu optimaalne suurus oleks 1600 inimest. Samas, kui juriidiliselt läheneda, siis oleme endiselt kaitsetud.

Palju on mõttetut tööd kõikvõimalike tõendite, ISO-koodide, saatekirjade näol. Tihti tuleb patsient mõne erialaspetsialisti juurest, kes on soovitanud võtta perearstilt saatekirja, et minna veel teise ja kolmanda spetsialisti juurde. Enamasti puudub epikriis ja patsient ise ka sageli täpset põhjust öelda ei oska.

Samuti ei ole harv juhus, kui ametnikelt tuleb eelnevalt kooskõlastamata korraldus, mis keerab igapäevase töö pea peale.

Tänapäeval tulevad arsti juurde ka terved inimesed, kes soovivad kontrollida enda tervisenäitajaid ning tunnevad liigset muret oma tervise pärast. Kui palju oma igapäevatöös sellega kokku puutute?

Minu meelest inimeste ärevus oma tervise pärast järjest suureneb. Mõnikord vastuvõtul mõtlen, et osad patsiendid ei oleks pidanud üldse tulemagi. Samas annan aru, et nad on hädas. Mõni õnnestub maha rahustada, mõni jääb käima EMO ja eriarstide vahet.

Liigse terviseärevusega kaasneb suur raha raiskamine kõikvõimalike uuringute-analüüside tegemise peale. Kui otsida, siis midagi ikka leiab. Enamasti on selleks mingi ebaspetsiifiline muutus, mis ravi ei vaja, kuid kahtluseuss on sees, ärevus kasvab ning hakkab amokijooks erinevate spetsialistide vahet.

Milline patsient joonistub välja terviseärevuse taustal?

Pigem on terviseärevamad nooremad inimesed, kes ükskõik millise esimese kõrvalekalde peale hakkavad kohe arstiabi otsima. Olen juba aastaid mõelnud, et lastel peaks varakult koolis olema n-ö iseendaga hakkamasaamise õpetus, mille käigus omandatakse elementaarne oskus, mida teha palaviku, nohu-köha, kõhuhädade puhul; kuidas toimida, kui väänad jala või kukud põlve katki jne. Et oleks tervet talupoja mõistust, mis ütleb, et on normaalne, kui mõni päev on tuju tavalisest halvem ja vahel valutab pea või kõht. Oluline on teada, kuidas esialgu end ise aidata, ei pea otsejoones kohe perearstile, EMO-sse või psühholoogile pöörduma.

Siinjuures ei saa mööda minna inimese enda tervisevastutusest. Tihti puutun kokku sellega, et inimene tuleb vastuvõtule ja tahab, et ta nipsust terveks ravitaks. Samas puudub selge arusaam, milliseid ravimeid ta võtab, mis haigused tal täpselt on ja millal ta viimati eriarstil käis. Selle asemel soovitab mulle, et vaadake, seal arvutis on kõik kirjas. Pahatihti on ta lisaks ülekaaluline, suitsetab, on alkoholiga liiga «sina peal», sööb, kuidas juhtub, ja liigub vähe ning tal puudub igasugune enda harjumuste muutmise ja eneseaitamise soov. Kõik see käib ühise nimetaja – isiklik tervisevastutus – alla, mis osutub sageli talumatult raskeks kanda, mistõttu eelistatakse see sujuvalt arsti õlule veeretada.

Loe intervjuud täismahus Med24 vahendusel.

Tagasi üles