Algatuse Eesti Rattarikkaks koordinaator Maario Laas nentis, et igapäevaste sõitude tegemine jalgrattaga nõuab linnainimestelt loovust.
Igapäevane rattasõit linnas nõuab loovust
/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
4. mai 2009, 10:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna rattateede võrk Eestis ja siinsetes asulates ei ole terviklik, tuleb jalgrattaga liikudes lihtsaima ja mugavaima marsruudi leidmiseks mõnikord ikka mõelda ning planeerida, rääkis Laas Vikerraadio hommikuintervjuus.
Üks suuremaid probleeme, millele linnas liikleval rattasõitjal mõelda tuleb, on kõnniteede äärekivid. «See on üks selline totrus, millel ei ole ühtegi argumenti, miks nad seal olema peavad, isegi mingite regulatsiooniaktidega ei ole seda kehtestatud,» oli Laas kriitiline.
Teise ja isegi olulisema raskusena tõi Laas välja selle, et rattureid ei märgata ega kohelda teiste liiklejatega võrdväärselt. Rattur on tema sõnul samasugune liikleja kui jalakäija, auto või buss ning ka tema suhtes tuleb olla tähelepanelik.
Hoolimata ülaltoodud raskustest on rattasõidul siiski omad eelised. Laas märkis ära võimaluse olla kehaliselt aktiivsem ja selle võrra ka tervem kui autoga sõites, õhusaaste vähendamise ning väiksemad kulutused sõiduteede korrashoiule – rattasõit rikub vähem teid ja sellevõrra vähenevad pikemas perspektiivis ka investeeringud.