Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eksperdid annavad nõu: kuidas valmistada võimalikult tervislikku moosi?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ise valmistatud moos tuleks ära tarvitada ühe aasta jooksul, sest pärast seda hakkab moosi tervislikkus vähenema. | FOTO: Elmo Riig / Sakala / Scanpix

Tallinna Tehnikaülikooli keemia- ja biotehnoloogia instituudi vanemteadurite Signe ja Kaarel Adambergi arvates sobivad moosivalmistamiseks nii aia- kui ka metsamarjad, samuti köögiviljad, sest valik on väga suur ja viljade kombinatsioonid lõputud.

Signe Adamberg lisas, et taimne toit on inimesele asendamatu, sest selles on palju vett, kiudaineid, suhkruid, vitamiine, antioksüdante, aga ka lahustunud mineraalaineid – näiteks kaaliumi ja rauda.

«Ei ole olemas supermarju ega supermoose, igas marjas ja puuviljas on erinevad ühendid, mida meie organism vajab. Võti peitub mitmekesises toitumises, seega on soovitatav süüa võimalikult erinevaid marju ja puuvilju,» täpsustas Kaarel Adamberg.

Vitamiinid ja antioksüdandid marjades

«Marjad on inimesele peamised C-vitamiini ja antioksüdantide allikad,» ütles Kaarel Adamberg. Tema sõnul võib 100 grammi kibuvitsamarju, musti sõstraid, astelpajumarju või murakaid katta päevase C-vitamiini vajaduse sajaprotsendiliselt. «Võrdluseks võib tuua õunad, pirnid ja kirsid, mis katavad päevasest vajadusest ainult 5–10 protsenti,» märkis ta.

Ta lisas, et mustades sõstardes, arooniates, mustikates, astelpajumarjades ja murakates leidub suurel määral veel K- ja E-vitamiini.

Antioksüdantide hulk sõltub teadlase sõnul suuresti marjade valmidusastmest, sest küpsemise käigus bioaktiivsete ühendite hulk väheneb. «Kuna antioksüdantide ülesanne organismis on reageerida hapnikuga, siis õhu käes, intensiivsel segamisel, näiteks mikseris, ja kuumtöötlemisel väheneb antioksüdantide hulk mitu korda,» selgitas ta.

«Rusikareegel on, et mida rohkem säilib marjade algset värvi, seda rohkem on antioksüdante alles jäänud,» ütles ta.

Seemneid välja noppida ei tasu

Peale mikrokomponentide moodustavad kaks kuni kuus protsenti marjast kiudained, mis on vajalikud normaalseks seedetegevuseks ja mikrobioota arenguks seedetraktis. «Neid on rohkem sõstardes ja murakates ning vähem maasikates ja mustikates,» selgitas Kaarel Adamberg. Kuna kiudained peituvad tema kinnitusel marjade seemnetes ja kestades, tuleks moosiks keeta terved marjad.

Ta lisas, et marjades on kolm kuni kaheksa protsenti suhkruid,  põhiliselt glükoosi ja fruktoosi. Jõhvikates ja pohlades on neid vähem, maasikates ja sõstardes rohkem, rääkis teadlane. «Oluline on teada, et marjades on suhkruid kaks kuni kolm korda vähem kui õuntes, pirnides ja kirssides,» märkis ta.

Tervislikkus säilib sügavkülmas

Kaarel Adambergi sõnul säilib moosis seda enam tervislikke koostisosi, mida vähem seda kuumutada. «Sõltuvalt kuumutusajast ja marjade happesusest hävib C-vitamiini kogusest keetmisel 40–70 protsenti,» lausus ta.

Moosi tuleks keeta kuni viis minutit ja võimalikult väikses koguses, sest mida suurem maht, seda pikemalt tuleb moosi kuumutada.

Signe Adamberg lisas, et parim on marju ja moose säilitada toorelt sügavkülmutatuna, sest nii säilivad marjade ja puuviljade väärtuslikud koostisosad kõige paremini ja kauem. Lisada tuleks võimalikult vähe suhkrut.

«Maakeldris, kus on viis kuni kümme kraadi, saab säilitada vaid kõrge suhkrusisaldusega toormoose. Hapudele marjadele, nagu vaarikad, maasikad ja mustad sõstrad, tuleks lisada umbes 50 protsenti suhkrut. Jõhvika- ja pohlamoos seisab ka 20–30 protsendi suhkruga,» selgitas Signe Adamberg.

Kiudained, suhkrud ja mineraalained Kaarel Adambergi kinnitusel kuumutamisel ei hävine.

Kui kiiresti tuleks moos ära tarvitada?

Tervislike omaduste säilimine moosis sõltub Kaarel Adambergi hinnangul säilitustingimustest. «Vitamiinide sisaldus ajas väheneb viiekraadises keskkonnas hoides aasta jooksul või 20-kraadises kohas kolme kuu jooksul umbes 20–30 protsenti,» teadis ta.

Signe Adamberg rõhutas, et moose ei tasu säilitada kauem kui aasta. «Sügavkülmutamise puhul on soovituslik kuus kuud kuni aasta, keedetud moose saaks hoida kauem, kuid ajaga nad paremaks ei lähe,» nentis ta.

Mitmeid marju alahinnatakse

Signe Adambergi sõnul on paljud marjad väga tervislikud, kuid moosides ebapopulaarsed.

  • Pihlakad on suure C-vitamiini sisaldusega ja sobivad näiteks õuna, aroonia ja astelpajuga. Pihlakas säilib hästi ka toormoosina, sest sisaldab looduslikku säilitusainet sorbiinhapet.
  • Must aroonia sisaldab palju antioksüdante, kiudaineid ja tanniine ning on samuti hea lisand õunamoosile.
  • Astelpajumarjades on palju rasvhappeid, mitmesuguseid vitamiine ja antioksüdante. Astelpajumarjad sisaldavad suurel määral lipiide, mida teistes marjades on kümme korda vähem. Seetõttu on astelpajus ka rasvlahustuvaid vitamiine, nagu E, K ja karotenoidid, ning väärtuslikke küllastumata rasvhappeid, mis säilivad ka kuumutamisel.
  • Kibuvitsamarjad on talvel hea C-vitamiini allikas.
  • Kreegimoos on suurepärane lisand maitsestamata jogurtile.
  • Valgest sõstrast saab imelise maitsega täisteramannavahtu.
  • Peale marjade ja puuviljade võib moosi keeta ka köögiviljadest, näiteks porganditest või kõrvitsast.

Miks eelistada isetehtud moosi?

Kaarel Adambergi sõnul eeldab mooside poeriiulil toatemperatuuril säilitamine rohkemat kuumtöötlemist, suuremat suhkrusisaldust – 40–50 protsenti – ja/ või säilitusainete kasutamist.

«Lisaks on poemoosides marjade sisaldus 30–50 protsenti, seda suure suhkrusisalduse ja lisatud vee tõttu,» nentis ta. Teadlane lisas, et paljusid poemoose paksendatakse pektiiniga, mis on kiudaine ja pole iseenesest halb, kuid võimaldab väiksema marjade hulgaga saada paksema moosi.

Pektiini võib kasutada ka koduste mooside valmistamisel. «Seda tasub lisada pektiinivaestele viljadele, näiteks maasikatele ja vaarikatele, kui vedelapoolne moos ei meeldi,» seletas ta ja lisas, et pektiini on ka moosisuhkrus.

Tagasi üles