USA teadlaste tehtud värskest uuringust selgus, et inimeste näoilmed, sealhulgas naeratus pole õpitud, vaid tulenevad geenidest.
Uuring: naeratus on kaasasündinud
/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
30. detsember 2008, 18:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
San Fransisco ülikooli teadlased võrdlesid uuringu käigus näoilmeid enam kui 4800 fotol, mis olid tehtud 2004. aasta suveolümpiamängudel võistelnud judokatest ning paraolümpiamängudel võistelnud pimedatest judokatest, vahendas Tartu Ülikooli tehnoloogiaportaal Novaator.
Analüüs näitas, et nägijad ja pimedad kasutasid emotsioonide väljendamiseks sarnaseid ilmeid ning püüdsid sarnaselt oma näoilmet sotsiaalse situatsiooniga sobitada.
Näiteks võistlesid sportlased paraolümpiamängudel play-off süsteemis, nii et turniiri viimases voorus läksid kokku kaks sportlast, kellest üks viis koju kuld-, teine hõbemedali.
Pimedad hõbemedalivõitjad manasid medalitseremoonial näole niinimetatud seltskondliku naeratuse, mille tekitamiseks kasutatakse vaid suulihaseid. Tõelise naeratuse ajal tõmbuvad ka silmad kissi ning põsed tõusevad. Ka viimases voorus kaotanud nägijatest sportlased naeratasid vaid suuga.
«Kaotajad lükkasid justkui oma emotsioonide kontrollimiseks alumise huule üles, paljud manasid näole seltskondliku naeratuse,» rääkis uuringu tegemisel osalenud teadlane David Matsumoto.
Sportlased tegid sarnaseid nägusid ka viha, kurbuse ja vastikuse väljendamiseks. «Kui pime ja nägija sportlane kurvastavad, liiguvad neil samad näolihased,» ütles Matsumoto.
Varem arvati, et näoilmed võivad olla õpitud teiste inimeste pealt. Käesolev uurimus, mis avaldatakse ajakirja Journal of Personality and Social Psychology jaanuarinumbris, näitab aga vastupidist, sest pimedad inimesed ei saaks näoilmeid sel moel õppida.
«Pimedana sündinud ei saa olla visuaalsel teel õppinud oma emotsioone väljendama, seega peab olemas olema mingi muu mehhanism,» arvas Matsumoto. «Ilmselt on emotsioonid ning süsteemid, mis neid reguleerivad, pärand meie esivanematelt. On võimalik, et vastusena negatiivsele emotsioonile on tekkinud süsteem, mis põhjustab suu sulgemise, ennetades nii karjumist, hammustamist või solvanguid.»