Orgasmiline sünnitus – on see tõesti võimalik?

Suur õnn: äsja aasta ämmaemandaks valitud Tiina Untera imetleb öösel emaks saanud Kristi Uustalu tütreraasu.

FOTO: Mihkel Maripuu

Asjatundjate sõnul saab sünnitusest kujundada nauditava, mõne  meelest lausa orgasmilähedase kogemuse – selleks olevat vaja vaid soovi ja turvalist keskkonda.


Vahetult enne emadepäeva aasta ämmaemandaks valitud Tiina Untera vaatab kolmapäeva pärastlõunal Pelgulinna sünnitusmajas öised vastsündinud hoolega üle. Pisikest kasvu ja õbluke Untera räägib vaiksel ja heledal häälel ja naeratab aeg-ajalt rahulolevalt.

Just Untera on kolleege aastate jooksul veennud, et vesisünnitus pole mitte veidrike nurgatagune ettevõtmine, vaid üks turvalisemaid ja naisele  nauditavamaid normaalse sünnituse viise. Väikeses hubases ema ja lapse toas näitab Kristi Uustalu ämmaemandale uhkusega oma öösel sündinud väikest imet.

«Kõige parem on sünnitada Eestis, selles pole mingit kahtlust,» kinnitab Uustalu, kelle kolm last on tänu arvutiteadlasest abikaasa töökohtadele sündinud maailma eri paigus. Esimene Rootsis, teine Portugalis, kolmas  nüüd koduses Eestis. Naise jutu järgi oli esimeses kohas korralik ja ilus sünnitusmaja, teises lõunamaine sagin ja temperament, Eestis aga kõige personaalsem ja mõnusam suhtumine.

Ämmakate võidukäik. Vaikse järjekindlusega on ämmaemandad Eestis aina enam arstide varjust esile tõusnud. «Just ämmaemandad juhivad sünnituse kulgu,» kinnitab noor ämmaemand Maret Voites.

Mille peale Untera lisab: «Mitte ei juhi, vaid jälgivad!» Selle sõnaga saab kõige täpsemalt kirjeldada viimase aastakümne jooksul aeglaselt, kuid järjekindlalt toimunud muutusi.

Veel 15 aastat tagasi tulid naised hirmunult sünnitama, ja paljud ei saanud arugi, mis nendega toimub. Meditsiinipersonal dikteeris ja naised allusid sellele. «See oli meditsiiniline toiming, mitte loomulik asjade kulg,» tõdeb Untera. Tänapäeval on asjad tublisti inimlikumaks läinud.

Loomulikkus ausse
Kuid ämmaemandate sõnul pole muutunud mitte ainult personali suhtumine, ka naised ise on varasemast tunduvalt teadlikumad. Suured muutused sünnitusabis algasid just  tänu aktiivsete naiste survele 1990ndate alguses. 

Tänu omaenda aktiivsusele said naised siis hakata valima sobivaid sünnitusasendeid, sünnitusosakonnad muutusid steriilsetest operatsioonisaalidest hubasteks sünnitustubadeks ja mehi hakati lubama sünnituse juurde.

Ka Tartu ämmaemand Siiri Põllumaa, Eesti Ämmaemandate Ühingu president, kinnitab, et nauditava sünnikogemuse saamiseks on kõige tähtsam naise enda kontroll oma kehaga toimuva üle. «Nõukaajal see kontroll puudus, aga praegu on naised palju teadlikumad,» kinnitab ta. Järjest rohkem räägitakse sünnitusest kui olulisest kogemusest. Põllumaa sõnul ei valitse enam suhtumine stiilis «võtke laps mu seest kiiresti välja».

Tänapäeva naistele jagub ämmaemandatel vaid kiidusõnu – nad olevat lapse sünniks suurepäraselt valmistunud. Ei mõelda sellele, et laps peaks esimese võimalusena keisrilõike teel siia ilma tulema. Ent alles paar aastat tagasi oli olukord hoopis teistsugune.

Untera meenutab, et veel mõni aasta tagasi sattus tema juurde naisi, kelle esimeseks valikuks oli keisrilõige, maksu mis maksab. Just verinoored naised kartsid, et loomulikul teel sünnitamine teeb puusad laiaks ja venitab keha välja. «Nad püüdsid meid veenda, et keisrilõige on kõige parem nii nende kehale ja vaimule kui ka sündivale lapsukesele,» räägib ämmaemand.

Untera meenutab modellikehaga naist, kellega sai kokku lepitud, et esimene valik on küll loomulik sünnitus, kuid niipea kui tulevane ema märku annab, tuleb kohe keisrilõige.

Sünnitus algas aga ootamatult, laps kippus ilmale tulema lausa haigla trepil. «Minu üllatuseks ei rõõmustanud ema kerge sünnituse üle, ta oli pigem nördinud, hoolimata sellest et ei vajanud isegi ühtegi õmblust,» meenutab Untera.

Viimastel aastatel on aga naised hakanud hindama loomulikku sünnitust. Voitesele meenub juhus, kus naisele oli hiljutise silmade laseroperatsiooni tõttu määratud plaaniline keisrilõige. Sünnitegevus algas kiiresti ja pika arupidamise järel otsustati siiski loomuliku sünnituse kasuks. «Kõik läks väga ilusti ning mul oli selle naise pärast nii hea meel,» mainib Voites.

Erilised hetked. Untera jutu järgi kohtab ta pea iga päev tänaval naisi, kelle lapse ta on ilmale aidanud. Kõige erilisemad on tema meelest sünnitused, kus ämmaemand saab jääda jälgija rolli ning olla ilusa hetke tunnistajaks. Selliseid sünde on tema 25-aastase praktika jooksul ette tulnud küll ja küll.

Näiteks ühel ilusal suvisel päeval soovis üks sünnivaludes naine minna Nõmme mändide alla jalutama. Kallistas erahaigla õue peal nii kaua mehe toetusel puid, kuni raamatupidaja ajas kogu maja ärevile, et keegi sünnitab õue peal. Raamatupidaja sai maha rahustatud ning laps sündis toas  vanni.

Ka Voites meenutab meelsasti vettesünnitusi. Olevat eriti loomulik, kui ämmaemand saab vanniveerel naist aidata ja naine ise lapse veest välja tõsta. Vahel arutavad kolleegid omavahel, kas ämmaemandana saab töötada naine, kellel endal lapsi pole.

Untera töötas nii 20 aastat ja mõtles, et saab küll. Kuid kolm ja pool aastat tagasi sündis nende perre esimene,  kauaoodatud laps – juhuse tahtel täpselt 20. pulma-aastapäeva kingituseks. «Nüüd on tunnetus teine, pean olema kindel, et vastsündinu saab kohe ema rinnale,» mainib naine.

Voitesel veel lapsi pole. Vastupidiselt sõprade ja tuttavate arvamusele, justkui võtaks ämmaemanda töö lapsesaamise isu ära, kinnitab naine, et soov on aina suuremaks muutunud. Emotsioonid, emotsioonid ja veel kord emotsioonid on need, mis ämmaemandaid oma töö juures justkui naelutatult kinni hoiavad.

«Orgasmiline sünnitus. Hästi varjatud saladus.» Sellise pealkirjaga filmi näidatakse järgmisel nädalal ämmaemandate eestvõttel Tallinnas ja Tartus. Milline on hästi varjatud saladus tegelikult, kas orgasm sünnitusel on võimalik?

Orgasmi saamiseks on Põllumaa sõnul tarvis suurt soovi ning väga turvalist keskkonda. «Naine saab ennast lõdvaks lasta ja n-ö laiali laotada, ta tunneb ennast nii hästi kui võimalik,» räägib Põllumaa. «Kuid orgasm ei ole sünnitusel eesmärk omaette.»

Selle võimalikkust näitab siiski Ameerikas juba hipiaegadest tuntud ämmaemand Ina-May Gaskin, kelle kinnitusel koges tema sünnituskeskuses sajast naisest 25 sünnitusel midagi orgasmilaadset. Seda võimaldas keskkond ja turvatunne.

Untera mõtleb tükk aega ja teatab siis: «Orgasmiline sünnitus – see on suur rahulolu oma sünnitusega ja terve laps.»

    Tagasi üles