Jooksugrupi asutaja: nägin, kuidas inimesed ennast lõhkusid

FOTO: SCANPIX

«Algatasin selle grupi puhtalt selle pärast, et ma nägin, kuidas inimesed ennast lõhkusid ja kuidas nad riides käisid ja sellega endale liiga tegid,» märkis enam kui viis aastat tagasi jooksuhuvilistele Facebooki lehe ja vastava jooksugrupi loonud Jana Koppel. Tänaseks on tema algatusest välja kasvanud väike spordiklubi.

Koppel rääkis, et umbes viis ja pool aastat tagasi hakkas ta ise üle pika aja taas jooksma ning silma jäi nii mõnigi harrastaja, keda jälgides tekkis lausa õudne tunne. «Mul endal on murdmaasuusataja ja pikamaajooksja taust ehk kestvussporti olen ma lapsepõlves väga palju näinud. Esimene asi, mis silma paistis, oli see, kuidas inimesed enam-vähem näost punased, veri silmist purskumas jooksevad lihtsalt täistempoga. Ja suhteliselt üheülbaliste treeningutena. Kui sa käid ikka kuu aega sama trassi pidi jooksmas, siis näed ühtesid ja samu inimesi ühtemoodi jooksmas. Ehk teiste sõnadega tekkis tunne, et ei laota vundamenti, vaid üritatakse maksimaalkiiruseid saavutada, aga niimoodi sa kaugele ei jõua,» selgitas naine.

Teine asi, mis Koppelile toona hilistalvel-varakevadel treenides silma jäi, olid inimeste valed riided ja jalatsid. «Oli sulaselge, et kaua nad jalgade peal ei püsi, vaid enne jäävad  haigeks. Kui pikka maad joosta ja pikalt joosta, siis see, mis jalgadega juhtub, on, ütleme nii, et fataalne. Minulgi on tutvusringkonnas inimesi, kes enam kunagi ei jookse, selle pärast, et lisaks jooksmisele üldfüüsilisega ei tegeletud ja lisaks jalalihastele puudusid neil muud vajalikud lihased. Siia juurde lisada valed jooksujalatsid, põrutav jooksutehnika ja tulemuseks on see, et nad praegu enam jooksusamme ei tee,» rääkis ta.

«Ja kuna neil ei ole tegelikult jooksjale vajalikke lihaseid, alates pöiast kuni korsetini välja, siis kõik liigesed, põlved, puusad, pöiad, ristvõlvid, kõik saavad ju kannatada. Nagu mul üks tuttav ortopeed sarkastiliselt ütleb, et see on hea, et rahvasport on teel tipu poole – et tippu pole veel jõudnud, aga tipu poole üha rohkem neid patsiente tuleb. Kuid ega see ei rõõmusta tegelikult ortopeede ega ka muid arste,» lisas Koppel.

Tasa ja targu

Kuidas jooksmisele tegelikult läheneda tuleks? Koppeli sõnul on lisaks õigesti valitud jalatsitele oluline alustada rahulikult ning teha juurde üldfüüsilist, jooksuharjutusi ja treenida mõistusega.

«Ei ole vaja alati joosta täistempoga 15 kilomeetrit, võib täitsa joosta ka kolm kilomeetrit  soojendust ja teha kilomeetri jagu jooksuharjutusi ja mõned sprindid, siis vahepeal jälle pikka maad rahulikus tempos – nii lihtne see ongi,» rääkis ta.

Ta tunnistas, et keskealisi inimesi, kes hakkavad ühtäkki aktiivselt spordiga tegelema ja satuvad sellest liiga hasarti, on üha rohkem.  

«Inimesed on järjest enam istuva tööviisiga, siis nad lähevad arsti juurde – neil on südameprobleemid, neil on ülekaaluprobleemid – ja siis neile öeldakse, et hakake sporti tegema ja pange oma menüü paika. Kõige lihtsam variant tundub minna jõusaali või kohe jooksma hakata. Selle asemel võiks aga minna kõndima –alguses kaks kilomeetrit, kolm kilomeetrit.  Järgmise etapina juba vaikselt jooks-kõnd vaheldumisi ja alles siis jooksma. Ja ka kepikõnd on väga tervitatav.»

Koppel lisas, et peale liigeste seavad inimesed, kellel pole isegi koolieas olnud mitte mingisugust kokkupuudet spordiga, aktiivselt treenima hakates ohtu ka oma südame ja üldtervisliku seisundi.

Ta meenutas ka erinevaid kaalulangetuse teemalisi tõsielusaateid, kus pannakse suure kehakaaluga inimesi pingihüppeid tegema või jooksma, mõtlemata, mis koormuse see nende liigestele ja südamele paneb.

«Tark tegu on see, et inimene, kes on tõsiselt kimpus oma ülekaalu või diabeedi või mingisuguse muu sellise hädaga, saadetakse kõigepealt käima või rattaga sõitma, et tal lihtsalt tekiks mingi liikumisharjumus,» ütles Koppel.

Õigeks ei pea naine sedagi, kui inimese jooksuharrastusest saab kõige tähtsam asi tema elus üldse. «Siiamaani kasutan Jane Salumäe kuldseid sõnu, kui ta meile rääkis, mis on elus tähtis ja kuidas tuleb prioriteedid täiskasvanud inimeste puhul paika panna: «Jooksmine on hobi, hobi on selleks, et elu tasakaalus hoida. Prioriteedid peavad olema paigas - kõigepealt on pere, siis on töö, siis on hobi, siis on ka elu korras.»  Mina olen selle viie aasta jooksul näinud inimesi, kellel see hobi läheb number üheks, siis tuleb töö ja siis tuleb pere. Nii kannatab lõpuks nii töö kui ka pere,» nentis Koppel.

Professionaalsed treeningud

Teadlik treenimine saab alguse teadmistest. FB Jooksmise esimesed treeningud toimusid Jana Koppeli sõnul 2011. aasta augustis ehk siis regulaarsed treeningud on kestnud juba üle nelja aasta. Spordiklubis käib seejuures koos kahte tüüpi inimesi. «Ühed on sellised, kes käivad kaks korda nädalas trennis ja kes siis teevadki trenni selle pärast, et üldfüüsilist ja jooksuharjutusi teha, et jalad tugevamaks saaks ning pikki, rahulikke jookse joostakse oma teadmiste järgi juurde. Teine seltskond on sellised, kellel on oma eesmärgid selged ja kellel on treeneri järelevalve pidevalt peal – neil on treeningplaanid, nad on treeneriga igapäevases kontaktis sisuliselt.»

Kaks korda nädalas koos käiva grupi puhul jälgitakse Koppeli kinnitusel seda, et kui inimeste arv läheb kuskil 15 peale, siis kaasatakse treenereid juurde, kes jõuavad siis kõike jälgida.

«Üks põhimõtetest, mis meil on, on see, et oleme alati kaasanud endiseid ja praeguseid Eesti paremikku kuulunud või kuuluvaid pikamaajooksu tippe nõu andma. Näiteks on Roman Fosti FB Jooksmise esimesest treeningust saadik meiega koos olnud. Temaga koos saigi neli aastat tagasi treeningutele alus pandud. Ja teine on korralik ja teadmistega treener, see tähendab seda, et tal on vastav haridus ja ta ise on olnud jooksja – Kaupo Tiislär, kes on meid mõnusalt treeninud nüüd juba aastake, on lisaks haridusele ka Eesti mõttes olnud vägagi arvestatav jooskja.»

Koppel tunnistas, et tal endal ei ole spordiga seotud haridust ja seetõttu ei ole tal mitte mingit õigust nimetada ennast treeneriks, vaid tegemist on jooksuhuviliste klubi eestvedajaga.

«Kogemused, mis on sportliku eluviisiga kaasa tulnud, on üks asi, aga haridus on see, mis annab teoreetilise baasi ja oskused olla väärikas juhendaja nii, et tublil harrastajal tulemus paraneks, tervis püsiks korras ja silm säraks.»

Populaarne

Tagasi üles