Naine räägib elust pärast diagnoosi, kui ta silmas, kopsudes ja ajus avastati rinnavähi siirded

Pilt on illustratiivne.

FOTO: PantherMedia/Scanpix

«Arst pööras mu maailma pea peale, lausudes: «Sul on silmas kasvaja. Mitte keegi ei saa lihtsalt silmakasvajat. Sul peab olema metastaasidega vähk»,» meenutab Susan elu segi raputanud hetke.

Talle tehti kiirelt põhjalikud uuringud, vahendab ajakiri Health Susani lugu. Onkoloog teavitas teda tulemustest telefoni teel. «Mul olid kasvajad silmas, rinnas, luudes, üle tosina neist ajus ja mitu tükki kopsudes – suurim neist läbimõõduga neli sentimeetrit. Julgustavaid sõnu ei järgnenud, aga mida selles olukorras olekski julgustavat öelda?» Susan hakkas usinalt googeldama ja leidis, et heal juhul elab ta ajju jõudnud vähi metastaasidega veel 11 kuud.

Kabuhirm - justkui püstol meelekohal

Diagnoos tekitas Susanis tunde, nagu keegi hoiaks tal püstolit meelekohal. «Keegi ei saanud mind aidata. Ema, kes oli Hawaiilt külla tulnud, oli alati olnud mu päästja. Ta on tark, kannatlik ja tugev, aga sel korral polnud tal ega mu abikaasal teha midagi, et mind päästa. Mind valdas kabuhirm.»

Paari päeva pärast, kui Susan ootas kokkusaamis vähiarstiga, kuulis ta noori naisi omavahel rääkimas vähihaigete tugigrupist. Ta googeldas veidi ja leidis kõnealuse rinnavähiga patsientide rühma, millest kuulis esimest kord, vaatamata 14 aasta pikkusele võitlusele rinnavähi algstaadiumiga, mis avastati tal esmalt 36aastaselt.

Pärast tugigrupile meilimist sai Susan kõne. Pandi ette, et ta võiks ühineda rühmaga, mis on mõeldud just vähi metastaasidega rinda pistvatele naistele. «Ta kuulas mu lugu - oli nii hea tunne rääkida inimesega, kes mõistis seda terrorit, mis kaasnes minu olukorras olemisega.» Susan ei olnud tundnud seni ühtegi inimest, kes oleks pidanud võitlust siiretega vähiga ja tundis, et seisis olukorraga silmitsi täiesti üksi.

Hingetäis pisaraid enne uue sõbra surma

Tugigrupis oli vaid kolm naist, kes võtsid ta soojalt vastu. Tema mentoriks sai Merijane, kes oli metastaasidega vähiga võitlust pidades endiselt elus, juba 20 aastat.

Neist said lähedased sõbrad ja Susan üritas täita lünki, mis olid Merijane`i elus tekkinud mitmekümne aasta jooksul vähiravi ja liikumisvõime kaotamise tõttu elust kõrvale jäädes.

Grupis oli ka Julia, kahe lapse ema, kelle järeltulijad olid umbes sama vanad kui Susani omad, üks keskkoolis ja teine kolledžis. «Me saime lähedaseks erakordselt lühikese aja jooksul. Istusin temaga koos keemiaravi sessioonidel ja meil olid hingepaljastavad öised jutuajamised. Meie viimase ühise ööbimise ajal hoidsime teineteise ümbert kinni ja nutsime. Me teadsime, et tema lõpp oli lähedal. Ta oli hirmunud,» räägib Susan.

«Mõtlen Juliale iga päev. Ta oli mu hingesugulane. Kui ta suri, arvasin, et ei suuda seda teekonda temata jätkata, aga olen seda teinud siiski. Peaaegu kolm aastat on möödunud. Merijane suri aasta hiljem kui Julia.»

Tugigrupis oli veel Alison, kes sai diagnoosi, et rinnavähk on põimunud ümber ta aordi. Samuti Janet, kes oli lastearst ja mägironija. Janet suri kuus kuud pärast Alisoni.

«Olen kaotanud siiretega vähile kaotanud viimase nelja ja poole aasta jooksul palju sõpru. Nii palju surmasid, aga rohkem veel armastust ja naeru, ja nii palju pisaraid ja kallistusi.»

«Suren teadmisega, et elu polnud raisatud...»

Susan kohtas tugirühma kaudu ka Ann`i, kellega ta käib läbi seni. «Kui tänulik ma olen, et olen tundma ja armastada saanud neid imelisi naisi, kellega ma poleks kohtunud, kui mul poleks metastaasidega vähki,» sõnab ta, jätkates: «Kui analüüsin senist teekonda, võin öelda, et need aastad, mil olen põdenud metastaasidega vähki, on mu elu palju rikastanud. Ravi ja testid on muidugi muutnud elu raskemaks. Pidin lahkuma armastatud töölt paljude arstivisiitide, väsimuse ja lühimälu halvenemise tõttu. Olen aga õppinud hindama iga päeva ning iga inimsuhet.»

Susan teeb vabatahtlikku tööd ning õpib kahte võõrkeelt, tantsib, joogatab ja mängib klaverit.

«Pean kalliks võimalust, mis mulle on antud – mitte raisata elu. Ma ei karda surma. Kui aeg tuleb, olen rahul, kuna olen elanud rikkaliku elu.»

Tagasi üles